Teekond suusatamise ja Tartu Maratonini

Ehin meenutab, et viimased viis aastat on nende peres suusatamisest räägitud, aga harva seda ka tegelikult harrastatud. „Silver on rääkinud õhinaga, et lähme suusatama ja lähme isegi kuhugi mägisuusatama ja et lumi on tore ja talvepuhkus on parim puhkus. Mulle aga on tundunud suusatamine olevat üks kole asi. Vinge ja külm, raske ja ohtlik, ning lisaks sellele olen end suusarajal veel alaväärsena tundnud: nõtked ja sportlikud inimesed säravates suusakostüümides kihutavad, ei, pigem lendavad mööda, põlevil silmist kiirgamas vaimustus: ah, viskan veel selle viimased kümme kilomeetrit ruttu ära, mis siis, et kulm ja vunts juba härmas,“ räägib Ehin. See on ka põhjus, miks tema viimases luulekogus „Janu on kõikidel kaks“ on read: „Mina juba vabatahtlikult ei suusata!“.

Silver Sepp on suusatamisega seotud olnud hoopis suuskade tõttu – ta kasutab neid pillidena. „Kui väike mikrofon suusale külge kleepida, juhe võimendusega ühendada ja siis õigest kohast kinni hoides rusikaga vastu suuska lüüa, tekib heli, mida võiks võrrelda orkestri suure trummi kõmakaga,“ selgitab Sepp. Suusk on Silveri lavapartner näiteks siis, kui ta laulab oma tuntuimat lugu „Igaühe hinges on revolutsioon“.

Tartu Maratoni peakorraldaja Indrek Kelgu sõnul äratasid mõlema lood temas suurt huvi ja tekkis mõte: mis oleks kui luuletaja ja muusik, kes suusatamisega sina peal ei ole, saaksid suusad, treeneri väljaõppe ning kasulikke näpunäiteid – ehk hakkaks see neile meeldima? „Kuna suusatamise puhul on ka palju teisi tegureid lisaks füüsilise vormi arendamisele, siis mõtlesin sellele, kui palju inspiratsiooni, elamusi ja meelerahu võib ürgne talvine mets neile pakkuda. See on suurepärane võimalus end ümbritsevast maailmast välja lülitada ja argimõtted unustada,“ tõdeb Kelk.

Senised kogemused suusaradadel

Silver meenutab, et ema oli kõva suusataja: võttis osa mitmest võistlusest, käis Karpaatides suusamatkalgi ja armastas Treimani rannaküla liivaluidetele ja lumistele heinamaadele värskeid jälgi sisse sõita. „Mäletan, kuidas Metsapoole kooli suusatajatega sai Pärnu ligidal Jõulumäel võistlustel käidud, peas vasardamas mõte, et miks ma pean suusatama, kui jala saaks palju kiiremini edasi,“ meenutab ta.

Küll aga kirjutas Silver 2020. aastal, kui Tartu Maraton lumepuuduse tõttu ära jäi, suusamaratoni ärajäämisest laulu ja saatis seda suusapilliga.

Kristiina aga mäletab, kuidas isa Andres Ehin teda Raplas tihtipeale suusarajale kaasa võttis. „Enne toodi laka pealt suusad alla, tõrvati gaasipliidi leegi kohal ära, määriti, – ning kogu Rapla alevimaja köök sai suusaretkele minemise hõngu täis. Kui väike Kristiina ära väsis, sidus isa kepid kokku ja võttis mu sleppi. Suusatamas käidi tuletõrjeväljaku taga metsas ja sellest on mul ilusad mälupildid. Tundsin, et suusatada on tore just asjaarmastajana, mitte võidu peale nagu koolis,“ meenutab Kristiina oma esimesi suusatamisi.

Praegu on mõlemal suusatamisest jäänud pikk paus, mistõttu alustati treeninguid oma ala spetsialistidega, kes aitavad suusatamist õppida.

Ehini sõnul olid esimesed suusatunnid Tähtvere spordipargis küll veidi hirmsad, kuid siiski lõbusad: „Piltide pealt vaatan, et pisut totakas ja elev naeratus ei kustunud mu näolt hetkekski. Tuli suusatada keppidega ja keppideta, paaristõugetega ja vaheldumisi keppidega vehkides, tuli ka iga tõuke järel põlve alt plaksu lüüa, et tasakaalu harjutada,“ meenutab ta.

Suusatrennid jätkuvad ning Kristiina ja Silver plaanivad lisaks murdmaasuusatamisele osaleda ka talvistel suusamatkadel. „Tegime nädalas mitu suusatrenni, kuigi erinevaid esinemisi oli palju. Nüüd vaatame edasi, kus on sel talvel ilus ja huvitav suusatada,“ räägib Ehin.

Kristiina Ehin kirjutab suusatamisest ja sealt saadud inspiratsioonist Tartu Maratoni kodulehele ka blogi, mida saavad kõik soovijad lugeda SIIN.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid