Tundsin Andrust 20 aastat. Suure spordifännina teadsin tema kirjutisi mõistagi varem, kuid esimene isiklik kokkupuude on väga täpselt meeles – 21. juulil 2002. aastal kohtusime Kadrioru staadionil. Mina olin tudeng, parasjagu Eesti Päevalehe spordiosakonnas praktikal, kui mind saadeti kajastama tähtede paraadi ehk kergejõustikumiitingut „Tallinn 2002“.

Sel õhtul oli kõike liiga palju: maailmakuulsaid sporditähti, praktikandile pandud ootusi, tulevasi kolleege, kes püüdsid pärast finišit kuulsuste tsitaate. Mind kui ilmselget võõrkeha pani tähele Andrus, kes astus tagareast ligi, soovitas sõbralikult, kus on mõttekam seista, et intervjuusid püüda, ja lisaks tegi ka juttu, uurides, palju ma olen varem kergejõustikust kirjutanud ja mis peamine, kas ma ikka ise ka teen sporti.

Andrus oli läbi ja lõhki spordimees. Ta tundis sporti, aga ta ka armastas sporti.

Sellest mälestusest koorub kaks tera: esiteks, kaugeltki mitte ei ole kõik paarikümne aasta tagused lood nii hästi meeles. Fakt, et see on, näitab, kui oluline oli tol hetkel Andruse huvi ja toetus. Ja teiseks, küsimused reetsid mulle tema olemuse kristallselgelt – Andrus oli läbi ja lõhki spordimees. Ta tundis sporti, aga ta ka armastas sporti. Ja mitte üksnes tugitoolis, vaid eeskätt jooksuradadel ja trennisaalides.

2005. aastal sattusime mõlemad juba Eesti Päevalehte tööle. Kergejõustik, mille üritusel me esimest korda kohtusime, oli meie mõlema suur kirg ja nii käisime aastatel 2006–2008 kajastamas kolme suurt tiitlivõistlust. Nägime vahetult ja suurt rõõmu tundes, kuidas töö toob tulemuse ehk kuidas Gerd Kanter võitis Osakas maailmameistritiitli ja Pekingis olümpiakulla. Jaapanisse jääb ka üks lõbusam lugu, mille lahendus on minu jaoks senini täiesti müstiline – nimelt kaotas Andrus bussis oma rahakoti. Osakas. Miljonilinnas. Ühissõidukis. Sahmiva kolleegina hakkasin juba plaani pidama, kuidas kadumaläinud dokumente korda ajada, ja mõtlema, palju ma ise saan raha laenata, kui Andrus ütles, et rahu, ma teen ikka enne mõned telefonikõned. Ta tegigi. Ja järgmise päeva pärastlõunal toodi ta rahakott kõigega pressikeskusesse.

Unistuste amet

Andrus oli põhjalik, vahel ülimalt emotsionaalne, ja eks see tekitas igapäevatöös, kus minut oli arvel, ka pingeid. Kuid alati sai kindel olla selles, et lugu tuleb huvitav, detailirohke ja suurepärases eesti keeles. Jällegi väärtused, mis pole sugugi iseenesestmõistetavad.

Kui Andrus meilt täiskohalt lahkus, jõudis ta tööpostile, mille kohta julgen öelda, et see oli tema unistuste amet ja koht. Vähemalt töö sisu poolest. Nimelt hakkas jooksuhull, teaduslikke ja tehnilisi jooksmise nüansse piiritult uuriv mees Jooksja ajakirja toimetama. Ometi jäi ta ka EPL-iga seotuks, kirjutades veel aastaid pikki ja põhjalikke lugusid ning analüüse.

Töö mõttes põrkusime viimastel aastatel vähem, kuid seda üllatavam oli, kui kahe aasta eest, minu sünnipäevahommikul, oli kontori ukse taga lilledega Andrus. Siiralt – päeval, mis minu kui sünnipäevasõltlase jaoks oli koroonapuhangu tõttu totaalselt rikutud, oli Andruse tähelepanuavaldus lihtsalt kirjeldamatult soe ja võimas. Teine hetk jääb eelmise aasta aprilli, kui me Jan Jõgis-Laatsiga esitlesime Rahva Raamatus oma laskesuusaraamatut. Andrus oli kohal, soovis edu, ostis raamatu ja küsis pühendustki. Hiljem kuulsime, et meie üritus oligi viimane, kus Andrus enne möödunud aasta sündmusi täisjõus kohal käis!

Mul on hea meel, et praeguse sporditoimetuse juhi Gunnari eestvedamisel olime Andruse tütre Maarjaga viimastel kuudel kontaktis, saatsime Andrusele edasi häid soove ja tervitusi. Olime olemas.

Ring sai täis. Liiga vara ja liiga ootamatult, kuid nüüd pole muud, kui seal teises kohas jooksusussid varnast võtta! Ja kahtlemata sellest kõigest ka kirjutada!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid