ARVUSTUS | (Tipp)spordi reaalsus. Maailma mõttetuima olümpiavõitja pihtimus ja kuidas veretilgad toodavad suusakulda

Ilukirjandus annab võimaluse lahata spordi karmi tegelikkust märksa laiemal moel.

Ei saa öelda, et keha ja kultuuri sümbioosi poleks üritatud lahti mõtestada. Seda tegi juba Eesti maadluslegend Georg Lurich. Aga viimasel ajal kohtab spordifilosoofilisi teoseid harva, eriti veel neid, mis on kätketud ilukirjandusse. Atleetide elulugudest ja sadadest jalgpalli fenomeni lahkavatest raamatutest justkui piisaks. Aga mis on spordi mõte? Spordi sisu, idee? Miks sportlane spordib? Mida ta sellega võidab ja mida kaotab? Mida ta sisimas tunneb?

Juhan Voolaid loob kuues novellis pealtnäha laheda ja humoorika paleti sportlastest, kes purustavad kas tavamõistusele või eestlastele vastuvõetamatuid piire ja peaksid olema justkui maamuna õnnelikemad inimesed, ent mündil on alati avers ja revers ning köiel kaks otsa. Kui on võitjaid, siis on ka kaotajaid ning tihtipuhku koonduvad võit ja kaotus ühte inimhinge. Triumfeeriva sportlase lai naeratus võib olla sisemise tumeduse kattevari.

Võtame näiteks kõige mõttetuma sportlase, kes on küll maailmameister ja tuleb kohe ka olümpiavõitjaks, aga... on neljase bobikelgu kolmas mees. Esimene roolib, teine jahib roolija kohta, neljas pidurdab, aga kolmas... „Ta ei näinud ei ette ega taha, ta lükkas koos teistega bobile hoogu, kargas sisse, tõmbus küüru ja siis lihtsalt ootas, kas bobi seiskub finišis nagu ette nähtud või juhtub midagi muud. Ta oli ilma kohvrita reisija.“ Siinkohal autorile aplaus kõige mõttetuma sportlase väljaraalimise eest, sest ilmselt on bobikelgu kolmas sõitja tõesti seda. Nagu Peep Vahar (tema see kolmas ongi) võrdles: see on sama, kui Ott Tänaku ralliautos istuksid tagaistmel kaks jorssi, kes ei teeks muud, kui punnitaks silmi ja hoiaks uksekäepidemest kinni, kuid roniksid sõidu lõpus võitjana auto katusele.

Nüüd pange end tolle kolmanda bobimehe nahka. Ta on üle 30-aastane, karjäär hakkab lõppema ja elukaaslane virutab talle ühtäkki tõevasaraga. „Aga edasi? Sa ei oska ju muud teha, kui kolmanda mehena bobisse hüpata. Ilma spordita oled sa täiesti mõttetu inimene.“

Valus tõde? Kahtlemata. Aga kui juba bobisõidu maailmameister ja olümpiavõitja on mõttetu, siis mida on väärt marginaalse ala atleet, kelle parim saavutus on kolm Eesti meistritiitlit ja MK-sarja 25. koht? Seda valgustab raamatu esimene novell...

„Te tegelesite nooruses ujumisega ja olete mitmekordne Eesti tšempion. Miks ta oma karikad hävitasite?“

„Sest nende karikate plekisära poole püüeldes mängisin maha šansid elus midagi tähtsamat saavutada. Kas teate, mis ametit ma praegu pean?“

„Ei.“

„Ma ei peagi ametit. Olen töötu: elan abi- ja naise rahast. Kuldne plekk säras lapsepõlves nii pimestavalt silma, et selle tagant polnud päris maailma nähagi.“

Võiks loota, et Voolaiu novellid avavad nii mõnegi plekisära lummuses oleva noore sportlase silmad...

Aga kuidas oleks õige käituda siis, kui sellesama töötu ujuja poeg jookseb külavõistlusel, ketsid jalas, 100 meetrit ajaga 9,91? Ja kuidas on võimalik, et 500 elanikuga Pärmimäe küla jalgpallisats võidab Meistrite liiga? Ja kas see on üldse õige, sest: „Sporti ei loodud selleks, et võidud kuhugi pärapõrgusse läheks. Võidurõõm kuulub rahvale. See kuulub inimestele!“

Aga kui toreda Eesti suusataja juurde astub võõras, oma sõnul ekstrasenss, ning pakub kolme veretilga eest kulda, kuulsust ja au ning selgitab, miks Andru... vabandust, Igor Villamäe on kahekordne maailmameister. Töö, talent ja ideaalne klassikatehnika? „Ei. Igor Villamäe on kahekordne olümpiavõitja, sest tal oli minuga leping. Ilma selleta oleks ta hooaja jooksul viis-kuus korda MK tagumise otsa punktidele sõitnud. Lapsepõlv on läbi, sõbrake. Lapsepõlvest pakiti sulle kaasa kaks juunioride MM-i esikuuikukohta: pärast seda algas reaalsus. Kahjuks on su ladu suusavõimust tühi. Käes on valikuhetk. Sinust võib saada kas karikaid pea kohale tõstev tšempion või püksivirnade vahelt kahtlaselt käituvaid kliente piiluv turvamees. Rohkem variante pole, sest minu teada jätsid sa kaheksanda klassi pooleli.“

Võõraga oli lepingulises vahekorras ka Veerp... vabandust, Villamäe treener, autoriteet, Eesti suusaspordi alustala, kes pärast õpilase võite tõdes lihtsalt ja löövalt: „Pole paha.“ Ent vabandage... treener-autoriteedi juures ongi harjutatud, tõdeb loo peategelane. Ainult et kolme veretilka andmata. Kui veri antud, saavad juhtnööridest juhtköied, sest: „Rakette ehitatakse öösiti.“

Ja lõpetuseks ülikorvpallur. Selleks võib saada, kui kasutad Edwardsoni meetodit, kus kombatakse inimvõimete piire. „Sinust saab konkurentsitu pallur, ülem ja ainulaadne, või lõpetad rentslis. Kui käib plõks, said sa hakkama. Kui saad ravimatult vigastada, väsid üle või sured, ei saanud hakkama. Halli ala ei ole.“

Pärast kuue suurepärase loo läbilugemist tahaks kergendatult õhata, et see on pelk ilukirjandus. (Tipp)sport on ju ehe rõõm – vaadake võitjaid pjedestaalil, lai naeratus näol... Paraku on neis lugudes tõtt rohkem kui ilukirjandust.

Raamat

Juhan Voolaid

„Ülikorvpalluri loomine. Kuus tavatut spordijuttu“

Kuuloom

268 lk

FOTO: Raamatu kaas