KOMMENTAAR | Jalgpallurite hambutu avaldus töötab nende vastu. Küsimused jäid vastusteta

Parem on jätta vabandamata kui teha seda pealesunnitult ja absoluutselt sisutühjade sõnadega.

Eesti jalgpallikoondise kapteni Konstantin Vassiljevi, mängija Sergei Zenjovi ja abitreener Andres Operi ühisavaldus, mis puudutas Eesti ühiskonnas teravat vastukaja leidnud fotot, kus nad istuvad ühes seltskonnas Venemaa koondise peatreeneri Valeri Karpiniga, oli nii halb, et toimib soovitust vastupidise efektiga.

Sisutu, ebasiiras, kriitika vaigistamiseks ilmselgelt pealesurutud. Vaevalt leidub kuigi palju inimesi, keda lakooniline ja kahetsuseta kirjutatud tekst rahuldab. Oli see ju ilmselgelt mõeldud olukorra rahustamiseks ja meeste maine parandamiseks. Kuid välja kukkus…

***

Lugupeetud jalgpallisõbrad!

Meil on kahju tekkinud olukorra pärast ja vabandame kõikide ees, kelle tundeid meie õhtusöök ning sellest foto avaldamine sotsiaalmeedias riivas.

Meie vestlus käis vaid jalgpalli ümber, me ei rääkinud poliitikast ega sõjast.

Meie seisukoht sõja osas on olnud alati üks ja seesama – sellele ei ole õigustust.

Oleme jalgpalliväljakul ja väljaspool seda olnud alati Eesti eest väljas ja teeme seda ka edaspidi.

Andres Oper
Konstantin Vassiljev
Sergei Zenjov

***

Iga pahandust teinud neljanda klassi poiss suudab kirjutada usutavalt siira ja südamest tuleva vabanduskirja. Need read pole aga ligilähedaseltki sellised. Seega on raske uskuda, et kolmapäeva pärastlõunal meediasse ilmunud läkitus sisaldab kolme mehe olukorra mõistmise tulemusena tärganud kahetsevaid mõtteid.

Kas käsk tuli jalgpalli mõistes kusagilt kõrgemalt? Kui jah, siis paneb imestama, et sellega ei kaasnenud abi või kontroll, mida ja kuidas avalikkuse ette paisatakse. Ilmunud avaldus teeb igatahes asja veel hullemaks – nagu öeldud, ei siirast vabandust ega kohtumise tagamaade selgitust. Isegi lihtsalt vaikimine olnuks parem lahendus.

Iga inimene võib ise valida, millises seltskonnas ta viibib või kellega sõbrutseb. Õige pole ka see, kui me venelastest sõbrad lihtsalt maha kriipsutame. Praegusel ajal oleneb muidugi kõik sellest, millist maailmavaadet sõber või hea tuttav esindab.

Kuigi Valeri Karpin on Eestis sündinud, on ilmselgelt tegemist Vene inimesega. Kuid mida ta tegelikult Ukraina rahvast piinavast sõjast arvab, me ei tea. Meedias esile toodud laused tema meelsust ei näita, vaid jätavad ruumi erinevateks tõlgendusteks.

Kasutamata võimalus

Kui tõelised sõbrad kokku saavad, tulevad aga sellised teemad kindlasti jutuks. Täiesti normaalne on küsida, mida semu sõjast arvab. Ja kui vastus on meie väärtustega vastuolus, siis pole ilmselt ka muudel teemadel enam suurt midagi rääkida. Kui aga Karpin ütles otse ja selgelt, et on agressiooni vastu, pole temaga ühes lauas istumises midagi taunimisväärset. Isegi juhul, kui ta on paariariigi jalgpallikoondise peatreener. Üks ei välista teist.

Vassiljev, Zenjov ja Oper jätsid kasutamata võimaluse rääkida sellest, mis mees Karpin tegelikult on. Selle asemel valiti lihtsalt haledalt sisutu tekst, mis jätab neid endid väga halba valgusse.

Kui Karpin on Ukraina hävitamise vastane, saanuks avalduses seda ka kasvõi Karpinit säästes kirjutada. Seda ei tehtud.

Kui Karpin on sõja poolt, saanuks seda avalduses selgelt välja ütelda. Seda ei tehtud.

Kui kohtumise organiseerinud ja pildi postitanud jalgpalliagent Andrei Stepanov kasutas juhtumit Venemaal oma positsioonide kindlustamiseks, saanuks seda avalduses hukkamõistvalt ütelda. Seda ei tehtud.

Avalikkus ei saanud koondislaste avaldusest teada mitte midagi. Ei seda, kuidas nad mõnusale olengule sattusid, ega ka seda, mida nad ürituse aukülalisest arvavad. Küsimusi ja kahtlusi kerkis aga õhku rohkem kui pärast skandaalseks osutunud foto esmast ilmumist.