KOMMENTAAR | Citius, Altius, Fortius Eesti spordis
(1)Lastel võiks olla rohkem spordisõpru kui nutisõpru
Eesti spordis võiks algatada riigi ja eraettevõtluse koostöös ühisrahastuse projekti
Iga mees- ja naiskonna, koondise ja tiimi juurde võiks kuuluda spordipsühholoog
Eestil kui väikeriigil on vaja maailmale anda põhjust endast rääkimiseks, sest iga säärane tegur on osa meie julgeolekugarantiist. Sport on ühe riigi ja selle rahva võimalus jõuda sõna otseses mõttes suurele maailma areenile. Kuidas kestaks Eesti sport ajas ja ajatult?
Artikkel ilmub Delfi Meedia ja EOK korraldatud ning 31. detsembril lõppenud spordi arvamuslugude konkursi „Sportlane, treener ja toetav keskkond“ raames.
Lapsevanemate ja ühiskonnana võiksime ühiselt mõelda hoovi- ja koolispordi tagasi toomisele. Ettevõtjatena peaksime veelgi enam võtma südameasjaks spordiharrastuse ja tippspordi toetamise. Kogukonnana suunama mõtted ja tegevused järgmiste põlvkondade treenerite ja spordientusiastide kasvatamisele, kellel oleks huvi ja motivatsiooni. Sportlaste vaimse tervise väärtustamine peaks olema meie kõigi ühine huvi.
Pean ennast täiesti tavaliseks spordihuviliseks inimeseks. Proovin anda vaimsele pingele vaheldust (enam-vähem) regulaarse füüsilise aktiivsusega, elan kaasa Eesti sportlaste õnnestumistele, ettevõtjana toetan Eesti tippsporti ja isana suunan oma lapsi sporti nautima. Paraku hakkab viimase puhul teravalt silma Eesti laste ülekaalulisus ja kesised liikumisharjumised.
