KOMMENTAAR | Väärkohtlemisest spordis kolme prisma läbi
(4)
Väärkohtlemine on ilmselt kõige keerukam moodustis 21. sajandil, mille vastu astuda ja mida mõjutada, arvab spordikaplan ja spordipsühholoogia konsultant Elina Kivinukk.
Artikkel ilmub Delfi Meedia ja EOK korraldatud ning 31. detsembril lõppenud spordi arvamuslugude konkursi „Sportlane, treener ja toetav keskkond“ raames.
Igaühel on oma lugu, mis on väärtuslik ja ainulaadne ning millele tuginedes teeb ta otsused, kuidas käituda. Allpool on toodud kolm perspektiivi, avamaks keerulisi tahke ja esitamaks ausalt väljakutseid.
Noorsportlane: ma olengi halb
Ma tean ju ise ka, et mul ei tule kõik kohe välja, mõni asi ei õnnestu siiani, kuigi olen juba kaks aastat trennis käinud. Võiks ju osata, teised oskavad. Mina mitte nii hästi.
Tean, et olen ise väga sageli süüdi selles, et treener vihastab ja karjub. Ma peaksin tõepoolest rohkem pingutama. See, et ma ei oska, paneb mind väga halvasti tundma. Kui keegi ei näe, nutan. Vahel rohkem, kui ma tahaksin. Soovin end karistada, kui mõni asi välja ei tule. Aga kuna teised ka vaatavad, siis pean end kontrollima.
