Artikkel ilmub Delfi Meedia ja EOK korraldatud ning 31. detsembril lõppenud spordi arvamuslugude konkursi „Sportlane, treener ja toetav keskkond“ raames.

Aga mul olid pisarad silmas. Selleks ajaks kui need tirtsud spordiülikooli leiutamisega valmis saavad, oleme nende põlvkonna suures spordis juba kaotanud.

Sest...

...me pärandame treenerikogemust põlvest põlve ja vaatame harda kadedusega nutikat teadus- ja andmepõhist spordi arendamist rahvusvaheliselt.

...me teame, et suures spordis toovad edu tugevad taustajõud, aga noorte jaoks on psühholooge, toitumisteadlasi, füsioterapeute kogu Eesti peale üksikuid.

...me teame, et milleeniumilastele on oluline liikumine ja tervis, aga me ei oska neid mõistma panna, kuidas nende keha toimib ning kuidas oma tervist ja vaimu juhtida. Ja kuidas teha nii, et sport on fun.

...me näeme, kuidas väikelaste jooksuvõistlustel on sadu hakkajaid tüdrukuid ja poisse, samas kui U18 eestikatel on stardis noori kümmekond. Teised kaotasid teekonnal spordirõõmu, treenisid end katki või ei näinud suurel treenimisel enam mingit mõtet.