KOMMENTAAR | Koostöös kujuneb spordirõõm

Trenn käib. Treener jagab ülesandeid, annab tagasisidet. Tee seda, vaata seda. Tegid seda. Ei kasutanud toda. Tubli oled! Sportlane kuulab, püüab end parandada. Treeneritel on sportlastele palju teadmisi ja oskusi edasi anda ja nii kiiremalt tema sooritusele kaasa aidata. Sellega on aga üks probleem.

Artikkel ilmub 31. detsembrini kestnud Delfi Meedia ja EOK arvamuslugude konkursi „Sportlane, treener ja toetav keskkond“ raames.

Treener ei ole treenitava sportlase nahas, isegi kui on ise sama spordialaga kunagi tegelenud. Olen kindel, et iga treener nõustub, et sportlase sooritus on koostöö. Koostöö vilju realiseerib võistlusväljal, aga ka igal treeningsekundil (ja väljaspool trenni) sportlane üksi. Luua keskkond, mis aitab sportlasel enda keha ja peas toimuvat mõista, seda väljendada, on midagi, mida treenerid, pered ja ka meedia saab toetada.

Kuidas siis? Oma töös tippsporti sisenevate, karjääri lõpetavate olümpiasportlaste, noorsportlaste, aga ka sõjaväeliste juhtide, ettevõtjate ja kaunite kunstide esindajatega on läbi kumanud teatud tingimused, mis aitavad luua keskkonda, kus inimesel on võimalik end maksimaalselt realiseerida ja elada, et seda ka ise nautida. Pean täpsustama, et „maksimaalne realiseerimine“ siinjuures ei tähenda alati kuldmedalit või igavest kuulsust ja sära.