Lõuna-Siberis Novosibirskis sündinud Aleksandr Barkov seenior on Soome hokiliiga legend, kes aastatel 1994 kuni 2004 osales 518 põhihooaja mängus ja kogus neis 416 (135+281) punkti. 2003. aastal võitis ta Tampere Tappara meeskonnaga Soome meistritiitli. Sportlaskarjääri järel on ta töötanud treeneri või peatreenerina Tapparas, Magnitogorski Metallurgis, Kaasani AK Barsis, Habarovski Amuris, Pekingi ORG noortemeeskonnas ja Togliatti Ladas, praegu töötab ta aga Eesti U20 koondise juhendajana.

Soome ajaleht Ilta-Sanomat käis mehel Tallinnas külas. „Reisin pidevalt ümber maailma,“ pööras Barkov tähelepanu sellele, et tema üks poeg Jura elab Tais, teine poeg Aleksandr juunior on NHL-i klubi Florida Panthersi kapten ja superstaar, ta ise töötab Eestis, aga tema kodu on viimasel 30-l aastal olnud Soomes.

Barkov jõudis Eestisse läbi Robert Rooba isa Jüri, kes on Eesti hokikoondiste mänedžer. „See on lõbus. Mind huvitab juunioride hoki ja tore on vaadata, kuidas mängijad iga päev arenevad,“ ütles Barkov. „See pole Soomega võrreldav tase, aga siiski on palju mängijaid, kes tahavad professionaaliks saada. NHL-i nad ilmselt ei jõua, aga näiteks Soome liigasse võiks paar poissi jõuda.“

Eesti talentidest tõstab Barkov esile 18-aastaseid kaksikud Erik ja Marek Potsinoki, kes mängivad igapäevaselt Vaasa Spordi U20 võistkonnas.

„Nad on meie juhtivad mängijad ja väga head. Usun, et järgmise aasta aprillis pääsevad nad ka meeste koondisesse. Kuigi nad on kaksikud, siis oma loomult on nad erinevad,“ kirjeldas Barkov. Kui U20 koondise kapten Erik mängib tipuründes, siis Marek on äär. „Erik on täielik meeskonnamängija. Ta ehitab mängu, kaitseb ja mängib mõlemas suunas, samuti on ta riietusruumis väga sõbralik. Marek on selgelt väravakütt, tal pole teisi vaja. Ta karjub oma kaitsjatele, et v***u, miks te ei sööda, aga ta oskab väravaid lüüa. Sellist iseloomu on ka vaja.“

Eesti U20 noortekoondis sai MM-i I divisjoni B-grupi turniiril Jaapani, Ukraina, Itaalia ja Poola järel ning Lõuna-Korea ees neljanda koha.

„Hoki pole Eestis väga professionaalne,“ resümeeris Barkov, et kuigi noored unistavad kaugele jõudmisest, siis tegelikkus on karm. „On üksikuid mängijaid, kellel on potentsiaali, aga nad ei taha saada hokimängijateks, sest millestki peab elama ja kuskilt raha saama. Hoki pole Eestis äri, see on lihtsalt hobi. Vaid paar üksikut mängijat üritavad liigades nagu Läti ja Poola raha teenida.“

Ta näeb siiski ka arengut. „Hokijuhid ütlevad, et kogu aeg tuleb edasi liikuda. Mõtteid on palju. Sel hooajal oli mõte ehitada Eesti meeskond, kes osaleks Soome esiliigas,“ meenutas juhendaja ideed, mis siiski käiku ei läinud.

Barkov seenior on Soomes elanud ligi 30 aastat ja tema poeg on põhjanaabrite hokikoondise üks suurim täht, kes omab ka osalust Tappara meeskonnas. Kuid isal on jätkuvalt taskus Venemaa pass.

„Kui ma mängisin, siis mul polnud eriti aega keeletunnistuste ja muu sellise hankimiseks. Naine käis erinevatel kursustel ja sai kodakondsuse. Samuti oli poistel lihtne Soome passi saada. Peale karjääri lõppu sooritasin testid ja kandideerisin kõikidele paberitele. Helistati, et pass on töös ja vaja on veel vaid palgatõendit. Kuid siis läksin Magnitogorskisse treeneriks,“ meenutab toonast perioodi Barkov, kel jäi passi tegemine soiku ja kes elab Soomes alalise elamisloaga.

Loomulikult uuriti 1992., 1997. ja 1999. aasta MM-il Venemaa koondist esindanud mehelt arvamust Ukraina sõja kohta. „Ma ei taha minna sel teemal süvitsi, aga ma olen kõigi maailmas toimuvate sõdade vastu. See on halb asi. Ma tahan maailmale parimat. Poliitikute ülesanne on need probleemid lahendada,“ lisas ta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid