KOMMENTAAR | Erandite usku spordiedu ehk milleks Eestile spordijuhid

Vaata kust otsast tahes, suurel osal selle sajandi, iseäranis viimase kümnendi Eesti spordi suursaavutustest pole omariikliku ametliku spordisüsteemiga suurt midagi tegemist. Veel vähem selle süsteemi sajandivahetusel „uueks loonud“, täpsemalt ära rikkunud isehakanud reformijate-spordijuhtidega.

Artikkel ilmub Delfi Meedia ja Eesti olümpiakomitee korraldatava ja 31. detsembrini kestva arvamuslugude konkursi raames, mille üldine teema on „Sportlane, treener ja toetav keskkond“. Rohkem infot konkursi kohta leiad siit!

Näidete toomine ei nõua erilist pingutust. Sildarude pereprojekt, Reena Koll ja tema treenerist isa, vennad Ilvesed ja nende isa, Kerr Kriisa või Kaspar Treier ja enamik teisigi uue laine noorkorvpalluritest, kes võõramaistest akadeemiatest-ülikoolidest sirgunud või tuge saanud.

Lõpuks, küll juba täiskasvanu-eas, aga sellegipoolest välismaist treeneriabi kasutanud olümpiavõitjad Gerd Kanter (Vesteinn Hafsteinsson, lisaks spordiväline Raul Rebane) ja Erki Nool (Daley Thompson). Igaüks meist võib näiteid veel ja veel juurde lisada. Marten Liiv, Gregor Zirk, Lishanna Ilves, „ameerika-bahama“ kümnevõistlejad. Kardan, et issanda päike läheb enne looja, kui selle reaga lõpule jõuame. Kahjuks ning mitte juhuslikult on kõrvuti imettegeva Eesti-eri ehk PERETOEGA läbivaks märksõnaks võõramaine abi keskkonna ja TREENERI näol.