Artikkel ilmub Delfi Meedia ja Eesti olümpiakomitee korraldatava ja 31. detsembrini kestva arvamuslugude konkursi raames, mille üldine teema on „Sportlane, treener ja toetav keskkond“. Rohkem infot konkursi kohta leiad siit!

„Tükk aega arvasin, et kui sportlased ei tee nii, nagu ma tahan, tuleb karjuda ja ropendada,“ jagab üks treener, mõtestades enda treeningfilosoofiat. Täna on ta kujunenud treeneriks, kes hindab sportlaste terviklikku arengut ning toetab oma treeningkeskkonnas mitmekülgseid oskusi.

Mõni aeg tagasi avaldas Mõttekoda Praxis analüüsi, kus kirjeldati väljakutseid noorte liikumisharrastuste suurendamisel. Leiti, et trennides tuleb enam arvestada noorte enda seisukohtade ja vajadustega ning õpetada enam sotsiaalseid oskusi.

Just mujal eluks vajalikud oskused on sageli argument, miks spordi väärtust rõhutatakse. Sportimise käigus õpetatakse lisaks konkreetsele tehnikale ja võhmale oskusi, mida saab ka muudes eluvaldkondades kasutada – ajaplaneerimist, meeskonnatööoskusi, teistega arvestamist, tagasiside andmist ja vastuvõtmist.

Kuidas seda aga teha?