2022. aasta tõi nii Eesti spordis kui ka muudes valdkondades esile vaimsed tervise teemad. Depressioon ja teised vaimse tervise probleemid on veel kohati tabuteema, kuid sellest avalikult rääkimine võiks aidata ühiskonda avatumaks muuta. Kui sportlane jagab oma kogemusi meedias heal eesmärgil ehk teeb seda teadlikkuse suurendamiseks, on spordipsühholoog Kristel Kiensi sõnul sellest kasu paljudele.

Üha rohkem on hakanud ka treenerid spordipsühholoogide teenusesse uskuma. „Aastaid paarkümmend tagasi olid ka füsioterapeut ja üldkehalise ettevalmistuse treener ulmeline mõiste. Treener tegi kõike ise. Maailm aga areneb ja spetsialiste tuleb juurde. Miks siis mitte neid kasutada?“ küsib Audentese spordigümnaasiumis ja Team Estonias spordipsühholoogina töötav Kiens.

„Tänapäeva maailm ei ole noortele oluliselt lihtsam kui varem, vaid ootusi ja lootusi on rohkem, nagu ka rõhutamist, et igas valdkonnas peab kiiresti saama väga edukaks. See omakorda loob vajaduse vaimsete oskuste arendamiseks.“

Kas treenerid peaksid märkama, kui midagi on valesti, ja teie poole pöörduma?

Treenerid näevad sportlast kõige lähemalt ja nende suhe sportlasega on väga tugev, eriti just nooremate sportlastega. Mul on olnud olukordi, kus treenerid on ühendust võtnud ja küsinud: „Mul on selline juhtum. Mida tegema peaks?“ Treenerite teadlikkus spordipsühholoogiast on tõusnud. Julgustaksin neid veel rohkem pöörduma. Treener ei pea ise kõike tegema, lahendama, oskama. Nad ei pea täitma kõiki rolle, see pole reaalne. Teinekord võib oma kogemuste või oskuste põhjal mingeid psühholoogilisi muresid lahendama hakates rohkem kahju teha või ei osata olulisi ohumärke õigesti tõlgendada.

Kas meil on veel treenereid, kelle arvates spordipsühholoogia pole üldse oluline teema?

Ma usun, et neid on. Kuid ei saa öelda, et treenerid oleksid justkui milleski süüdi, et nad nii arvavad, vaid usun, et nende arvamust mõjutab ka see, millises ühiskonnas on kasvatud ja arenetud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid