Kuigi sporti võib vaadata ka ekraani vahendusel, siis tõelised emotsioonid tekivad koha peal võistlusi nautides. Umbes sama vahe nagu alkoholivaba ja päris õlle joomine. Esimene ajab asja ära, aga teine on ikkagi see õige. Valiku tegemine ja nende ritta sättimine osutus üllatavalt keeruliseks. Kindlasti olnuks kolme parima seas Otepääl toimunud laskesuusatamise etapp, aga mul oli peale olümpiat talispordist natuke kopp ees, mistap jätsin Lõuna-Eestisse sõidu vahele. Siiani kahetsen.

Kolme sekka kaalusin muidugi korvpalli EMi, kust peamiselt jääb meelde Eesti fännide vägev möll ja Giánnis Antetokoúnmpo võimsus. Kui fännide kaasaelamine kandunuks edasi ka Eestis toimunud koondise mängudele, siis pannuks selle isegi tabelisse. Tõsiselt kaalusin ka Keila KK naasmist korvpalli meistriliigasse, sest üks osa spordipisiku saamisel oli 1990ndatel Keila Puuviljaparadiisi mängude vaatamine. Kuid ma usun, et Peep Pahvi hoolealused pakuvad ka uuel hooajal positiivseid emotsioone ja siis saab nad tabelisse panna. Või Rally Estonia, mida jäi meenutama põlveni mudas sumpamine ja tunni pikkune auto parklast välja lükkamine. Kohapeal oli tüütu, tagantjärele pull. Jada võiks jätkata veelgi, sest polnud sugugi paha aasta. Aga asume esikolmiku kallale.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid