Zhangjiakou olümpiakompleksis pidid Eesti laskesuusatajad saama väärt tasu eelneval neljal aastal tehtud raske töö eest. Tingimused olid karmid, sest võistlus toimus kõrgmägedes, karmis pakases külmusid sportlastel näpud ja muud ihuliikmed ning samal ajal pidid nad sumpama üsna pehmes kunstlumes.

Eestlastel ei tulnudki Hiinas ühtegi suuremat õnnestumist, pigem mindi kollektiivselt lati alt läbi. Nii tulid meie näost ära biatleedid külmetavate ajakirjanike ette, kus vaatas vastu selline pilt (Oluline ääremärkus. Loo huvides mängis siinkirjutaja lausete ajalise järjekorra ümber, mis suurt pilti ei muuda).

Laskesuusatajana oma viimase suurvõistluste teinud Kalev Ermits: tulemus näitab seda sooritust väga hästi, paraku olen täna seal tagareas. Polnud sõitu ega laskmist. Midagi väga head ei olegi kosta.
Nõutu olemisega Raido Ränkel: sportlase süda ihkab ikka rohkemat, aga kahjuks minul jäävad need asjad praegu ikkagi veel laskmise taha. Saaks laskmise paremaks, võiks ka ilusaid tulemusi teha.
Niisamuti nõutu olemise ja külmas huule veriseks tõmmanud Rene Zahkna: mitu aastat ei viitsi peaga vastu seina joosta. Nii mõndagi jääb kripeldama, aga midagi muuta ei saa, kui tase on selline. Kahjuks sähvatust polnud.