Oli aeg, mil Eesti suusatamine õitses. Põhjusel või teisel. Supeldi rahas ja sponsorid seisid jäljekorras, et äkki paneb sportlane selga numbri võrra suurema jope ning sinna annab mahutada veel ühe reklaami. Medalivõitjad kihutasid ringi luksuslike Mercedeste või BMW-dega, teistel olid pisut nadimad sõiduvahendid, aga abiks ikka, tasuta ju saadud.

Kuldajal mõeldi siinmail välja, kuidas hinnata suusataja taset, ning latt pandi ühe MK-punkti kõrgusele. Et ehk kui sportlane tuleb kordki tiitlivõistlustel või Maailma karikal 30 parima sekka, on ta tegija ning väärib kaheks aastaks sponsormasinat, mille Eesti suusaliit autokauplustelt välja lunis.