Kuidas ma Pariisis jalgpalli vaatamas käisin ja jalgpalli ei näinud

Prantsusmaa jalgpallikoondise fännid võtsid MM-finaali kaotuse väärikalt vastu.

Miski ei ühenda inimesi nii nagu vutt. Maailmameistrivõistluste eel lubas arvestatav osa Prantsusmaa koondise toetajaid võistlust boikoteerida. Põhjused suuresti samad, mis ülejäänud maailma koondiste toetajatel ja enam lähemat tutvustamist ei vaja: Katari LGBT-õiguste situatsioon ja võõrtööjõu kohtlemine. Aga siis hakkas prantslastel liiga hästi minema. Kes seda varem ei uskunud, mõistsid turniiri jooksul, et taas kuulub Prantsusmaa kahe-kolme peamise soosiku hulka, ja rahva meel leebus. Pühapäevaks olid karmist moraalikompassist järel pudemed ning le monde seiskus taas paariks tunniks. Täpselt nagu neli aastat varem.

Üks osa jäi aga oma positsioonile kindlaks. Need olid Prantsusmaa poliitikud. Esmalt teatasid sellised linnad nagu Marseille, Lille, Bordeaux, Reims, Nancy ja Rodez, et nemad tänavu maailmameistrivõistlusi suurtelt ekraanidelt ei näita. Seejärel liitus nendega Pariis, kusjuures mõned Euroopa suurlinnad veel, eesotsas jalgpallihullu Londoniga. Varasemate suurturniiride ajal, viimati alles poolteist aastat tagasi EM-i ajal olid kõik need linnad kaetud avalike vaatamispunktide või fännitsoonidega.