KOMMENTAAR | Spordikangelase roll muutuvas ajas

Äsjailmunud raamatus „Lembitu Kuuse KULD“ kõlas olulisena mõte, et armastatud spordireporter jäi kaasteelistele meelde eeskätt oma ülima positiivsusega ja oma suhtumises kõigi sportlaste ja nende tegemiste suhtes. Võib lisada, et Lembitu kuulus põlvkonda, kus valitses siiras austus spordi suurtegijate vastu. Viimaste sünd ja teod olid ju innustavad kogu rahvale. Samas ei toimunud varasemalt need teod suures osas sugugi meie silme all.

Artikkel ilmub 31. detsembrini kestva arvamuslugude konkursi raames. Konkursi teema on „Sportlane, treener ja toetav keskkond“. Rohkem infot SIIT.

Aleksander Klumberg (Kolmpere) püstitas kümnevõistluse maailmarekordi 100 aastat tagasi Helsingis, meie raskejõustiklaste vägevad võidud sepistati ikka suurtel areenidel üle ilma. 1922 (taas 100 aastat tagasi!) Tallinnas peetud tõstmise MM ja aastal 1938 samas Estonia kontserdisaalis toimunud Kreeka-Rooma maadluse EM olid meeldivad erandid. Oluline oli tollal just võistluste vahendamine, algul juhuslikud kirjasaatjad, hiljem halloo-mehed ehk raadioreporterid. Info ja emotsioon olenes just nendest meestest.

Jalgpalli ülekannete puhul võisid nt loomingulised reporterid interpreteerida sündmusi üpris vabalt! Murrangu tõi televisiooni levik, nüüd oli juba oma silm kuningas. Vähemalt sel puhul, kui ülekanne toimus. ETV omaaegse sporditoimetuse juhi Toomas Uba eestvõtmisel hakati just poole sajandi eest järjekindlalt näitama suurvõistluste suusaülekandeid. Need nakatasid meie spordisõpru pikkadeks aastateks, ent ega teisedki alad tagaplaanile jäänud. Just Uba oli see mees, kes lähtus eestkätt kunagise ausa mängu eest võitleja ja publitsisti Paavo Kivise õpetusest, mille järgi on ajakirjanik esmalt sportlase poolt, loomulikult mitte tingimusteta.