ARVUSTUS | Eesti jalgpalli ajaloo käsitluse avaköidet kummitavad poolsajandivanused vead

„Eesti jalgpalli ajalugu“ kuldkirjadega nahkkaante vahele on kätketud palju põnevat, kuid kahjuks ka ports vanu vigu.

Raamatusarja „Eesti jalgpalli ajalugu“ avaköite ilmumine, milles Indrek Schwede dokumenteerib ala arengut Eestimaal, on sporditerminoloogiat kasutades suurepärane näide vormi ajastamisest. Tänu Kataris toimunud MM-ile on palli veeretamine olnud pidevalt meedia fookuses, lisaks sunnivad peatsed pühad ilmselt nii mõnegi spordihullu kangisaalist või staadionilt korraks raamatupoodi.

Tempoka sisu ja väärika kujundusega peaks koguteose avaosa passima kingituseks nii alustavale jalkapoisile kui ka tema ajaloohuvilisele vanaisale.

Kui võtta ette niivõrd mahukas töö, mida eeldatavasti lähikümnenditel keegi uuesti tegema ei hakka, on elementaarne, et pöördutakse algallikate uurimise juurde (vanad fotod, omaaegne perioodika, arhiivimaterjalid) ega võeta varem samal teemal publitseeritut kullana. Ühtlasi tuleks isegi esmaste allikatega töötades säilitada kriitiline pilk, mis tähendab, et iga leheveergudel ilmunud nimekuju ja kuupäeva ei võeta lõpliku tõena, vaid püütakse sellele alternatiivsetest allikatest kinnitust leida.