ARVAMUS | Kaotajate osavõtumaksudest tulevad võitjate auhinnarahad. Kuidas kaasata kaotajaid?

Rahvaspordiürituste võistlejaterivi lõpus liiguvad tavalised inimesed, reljeefsemalt väljendudes „kaotajad“. Nad ei võida ühtegi spordiüritust. Neil pole XS-mõõdus keha ega lihaste kontuure rõhutavaid spordiriideid. Vahel tunnevad nad end rahvajooksudel ebamugavalt.

Artikkel ilmub Delfi Meedia ja Eesti olümpiakomitee korraldatava arvamuslugude võistluse raames, mille üldine teema on „Sportlane, treener ja toetav keskkond“. Rohkem infot konkursi kohta leiad siit!

Mõni aasta tagasi trehvasin sügisese Tartu linnamaratoni stardikoridoris Üllet, keda olin mitmetel rahvajooksudel varemgi näinud. Ülle ütles, et see võib jääda tema viimaseks jooksumaratoniks. „Miks?“ pärisin. „Jään sageli rajal üksi,“ vastas ta natuke kurval toonil ning lisas, et aeglase jooksjana tekitab ebamugavust see, kui joogipunkti jõudes peavad seal tegutsevad vabatahtlikud nii kaua tema järele ootama.

Aasta varem nautisin omasuguste seltskonda ühel tillukesel maratonil Londoni lähistel. Teiste seas torkas silma üks vanemapoolne härrasmees, kes kandis peas nokamütsi asemel turbanit. Janjit Singh jäi starti 38 minutit hiljaks, kuid naeratas vaatamata sellele iga kord, kui rajal mind nägi. Naeratasin temalegi, loomulikult. Singh läbis 42 km lõpuks kuue ja poole tunniga, ajaga, millega poleks Eesti jooksumaratonidel ajalimiitigi mahtunud. Võistluse protokolli sobitus ta eelviimasele reale, võttes seal täpselt sama palju ruumi kui teised osavõtjad.