Janno Kivisilla MM-i kommentaar: pronksi võitis meeskond, kelle mäng oli paremini tasakaalus
Koostöös Eesti jalgpalliliiduga avaldab Delfi pärast igat mängu MM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Horvaatia ja Maroko vahelist 3.–4. koha mängu analüüsis Eesti Jalgpalli Liidu tehniline direktor Janno Kivisild.
Horvaatia - Maroko 2:1
Selle üle, kas kolmanda koha mängu on MM-il mõistlik mängida või mitte ning kui palju on võistkonnad selle mängimiseks motiveeritud, võibki vaidlema jääda. On neid, kes seda toetavad ja ka neid, kes arvavad, et see on pigem mõttetu ja tuleks kasutada sarnast mudelit nagu EM-il, kus poolfinaali kaotajad kolmandat-neljandat kohta välja mängi. Fakt on aga see, et MM-il see kohtumine peetakse ja selle pilguga ma mängu vaatama läksingi.
Enne mängu tahtsin meelde tuletada ka selle, millised kolmanda koha mängud tavaliselt olnud on. Mulle on jäänud selline mälestus, et need kipuvad lõppema päris resultatiivse tulemusega ehk näha võib tavapärasest hoogsamat, ründavamat ja mõnikord ka rohkem tasakaalust väljas olevat mängu. Kui ma võtsin ette kõik sellel sajandil toimunud MM-id ehk aastast 2002 kuni 2018, on kõige väravatevaesem olnud Venemaa MM-i kolmanda koha mäng, kus Belgia võitis Inglismaad 2:0. Tookord löödi mängu peale ainult kaks väravat, aga tavapärane muster on olnud neli-viis. See andis lootust ja ootust, et võime ka täna palju väravaid näha.
Mul oli tunne, et tänane pronksimäng oli oluline mõlema jaoks, võttes arvesse seda, kuidas see turniir võistkondadel seni kulgenud on. Maroko jaoks oli see ilmselgelt võimalus teha Aafrika jalgpalli ajalugu – poolfinaali jõudmisega sai neist esimene riik Aafrika mandrilt, kes nelja hulka on jõudnud ja nüüd oli võimalik finaalturniir ka medaliga lõpetada. Horvaatia jaoks on see, et nad 1998. aastal pronksile tulid, pigem kaugem mälestus ja edulugu. Aga see, et 2018 MM-il finaalis küll kaotati, aga hõbemedalid saadi, oli kindlasti nende jaoks see taust, mille pealt sellele turniirile tuldi. Kuigi nüüd tuli leppida vähemaga, siis ma usun, et horvaatide jaoks oli kindlasti täna suur erinevus, kas olla lõpuks kolmas või neljas. Seega – soov ja motivatsioon seda mängu parimal võimalikul viisil mängida oli olemas.
Enne mängu oli huvitav ka see, et Maroko ja Horvaatia on meeskonnad, kes on tegelikult sellel MM-finaalturniiril juba korra kohtunud. Alagrupis lõppes see mäng tulemusega 0:0. Nüüdseks oli mõlemal võistkonnal ette näidata väga häid esitusi, skalpe oli võetud tugevatelt jalgpalliriikidelt: Horvaatia Brasiilia vastu, Maroko Belgia ja Hispaania vastu. Nüüd oligi minu jaoks huvitav kõrvalt vaadata, mida esimesest mängust kaasa võeti ning kas teises mängus on midagi sellist, mida üks või teine osapool teeb, et oma vastast üllatada.
Üllatav oli kõigepealt see, kuidas mäng algas. Kuna olime kümne minutiga näinud juba kahte väravat ja mõlema võistkonna väravalukk oli lahti muugituid, siis see justkui kinnitas seda ootust ja lootust, et tänasel õhtul näeme palju väravaid. Maroko alustas mängu ilma hea tasakaaluta ja tundus, et nad ei olnud terviklikult selleks mänguks valmis: päris palju tuli sisse sellele tasemele mittevastavaid vigu. Usun, et mängule oli hea, et Horvaatia juba seitsmendal minutil väga huvitavalt lahti mängitud karistuslöögi kombinatsioonist juhtima läks. Ilus on vaadata, kuidas võistkonnad standardolukordadeks aina uusi käike nagu välja mõtlevad, et vastaste jaoks veelgi keerulisemalt loetavaks muutuda.
Maroko, kelle puhul on terve turniiri jooksul kaks märksõna olnud tugevad standardolukorrad ja efektiivsed üleminekud kaitsest rünnakule, näitas üheksandal minutil vastu, miks neid kartma peab. Kuigi võib öelda, et Ziyechi karistuslöökidega on sel turniiril väga keeruline olnud toime tulla ükskõik kellel, siis väravani viinud karistuslöögi sooritus luhtus. Sümbioos õnnetust rikošetist, horvaatide kesisest mängijate markeerimisest ja väravavahi valearvestusest viis selleni, et meil oli peale kümnendat minutit tablool seis 1:1.
Tulles aga tagasi selle juurde, et kes keda üllatas, siis julgen väita, et selleks oli Horvaatia. Maroko mängu mõjutati läbi selle, et äärekaitsjaks toodi Perišić, keda oleme harjunud nägema äärepoolkaitsja kohal. Tänases mängus oli seega horvaatidel vasakus ääres kaks väga ründavat mängijat ning seal oldi oluliselt loovamad, mitmekülgsemad ja kvaliteetsemad. Perišić oli ka äärekaitsjana see, kes ründekolmandikul kasti tsenderdusi saatis, samas kui parempoolne äärekaitsja andis tasakaalu kaitsetegevusse.
Selle käigu teine efekt oli, et see sundis samal äärel tegutsenud Ziyechi tegema tööd, mis ei ole talle loomupärane. See halvas Ziyechi võimekust pallide võitmisel ja ründetegevusel oma tugevusi välja tuua, sest pallita mängus oli ta sunnitud paiknema sügavamal oma väljakupoolel. Esimesel poolajal mängis see Horvaatia kasuks ning Maroko mängiti selgelt üle.
Teisel poolajal oligi huvitav jälgida, kas Maroko leiab ka mingi vastukäigu lähtuvalt sellest, mis neile esimesel poolajal peavalu valmistas. Esimesel kümnel minutil oli tõesti Ziyech just pallita mängus nihkunud rohkem väljaku keskosasse ja Perišići vastu mängivatele positsioonidele olid toodud Boufal ja Chair.
Kui esimesel kümnel minutil võis veel näha voolavat ja mänguplaanist tulenevat jalgpalli, siis sellele järgnes ääretult hektiline, vigastustest ja vahetustest mõjutatud veerand tundi. Sellel hetkel oli näha, kui kurnav on olnud MM mõlema võistkonna jaoks ja kui palju on tegelikult mängijad selle nelja nädala ja seitsme mängu jooksul pidanud endast väljakule jätma. Nii vaimselt kui füüsiliselt on see olnud tohutult koormav, eriti neile, kes on kandnud meeskondades põhirolli. Ei saa mainimata jätta, et mõlemal võistkonnal on selja taga ka lisaajale läinud mängud, mis on organismile veelgi suurem stress. Sellel hetkel tabasin end küll mõttelt, et selle kõigega toime tulla on mängijatele ülimalt suur väljakutse.
Alates 70. minutist nägime aga taas, kuidas mäng elavnes ja mõlemapoolselt kirgi küttis. Algas see sellest, et horvaatide keskkaitsja Gvardiol jõudis ootamatult Maroko karistusalasse ning selle kohta, kas sealne viga oli penaltivääriline või mitte, saame ilmselt palju erinevaid kommentaare kuulda. Fakt on see, et penaltit ei määratud. Seejärel võttiski Maroko aina suuremaid riske ja kiita tuleb Livakovići, kes oma supertõrjega päästis Horvaatia halvimast, kui Maroko tipuründaja En-Nesyri väga lähedalt löögile sai. Oli näha, et Horvaatia pidi endast andma kõik ja natuke pidi ka õnne olema selleks, et 2:1 eduseis tablool püsiks.
Lõpuks võitis meeskond, kelle erinevad mängulised elemendid – palliga ja pallita üleminekud, standardolukorrad, mängijate võimekus ja mänguplaan – olid paremini tasakaalus. Horvaatide poole on vägagi märkimisväärne saavutus, et viimasel kahel MM-il on oldud kolme parema hulgas: neli aastat tagasi hõbedal, sel aastal pronksil.
On ainult üks Euroopa koondis, kes on olnud nendel kahel MM-il parem. Selleks on Prantsusmaa, kes neli aastat tagasi maailmameistriks tuli ja neil on võimalus seda homses mängus korrata.
