Prantsusmaa – Maroko 2 : 0

Ootasin väärikat finaali ja selle me kindlasti saime. Kuna ma ei olnud mängu vaadates erapooletu – mina toetan ja armastan Prantsusmaad –, siis lootsin täna, et Maroko muinasjutt lõpeb ära. Tegelikult see siiski läbi ei ole! Iga mänguga on nad tõestanud, et väärivad kohta poolfinaalis, ja peab ütlema, et tegelikult on nad väärt ka finaali. Nad ei andnud alla ühekski sekundiks ning võitlesid väljaku iga sentimeetri eest.

Sümpaatne mäng Prantsusmaa poolt, ambitsioonikas ja agressiivne mäng Marokolt. Täna võitis prantslaste kogemus ja intelligentsus. Oma kogemuste pealt ei läinud Prantsusmaa kaasa selle emotsiooniderohke tulise mänguga, mida Maroko pakkuda üritas. Pallivaldamine oli Maroko kasuks, vaatame kasvõi söötude arvu: Marokol 583, Prantsusmaal 358. Vahel ei olegi vaja rohkem teha! See on see, mida mina nimetan mängu intelligentsuseks: kavaldad vastase üle, tekitad neis tunde, et nemad valdavad mängu, ja siis lööd organiseeritud kontrarünnakutest päris ilusaid väravaid.

Maroko pakkus täna taas oma lemmikformatsiooni – 5-4-1 –, mille abil lükkasid nad konkurentsist välja nii Hispaania kui Portugali, ja näidati veelkord, kuidas see reaalselt töötama peab. Kaitses hästi mängimine nõuab väga head füüsilist vormi ja see on neil imeline. Olen neid tõsisemalt vaadanud alates Hispaania mängust, kus ma mõtlesin, et kas tõesti kasutab Maroko catenaccio taktikat nagu kunagi Itaalia ja võidavadki? Ja näed, lõidki mitu favoriiti välja.

Marokol oli ka võimalusi ja ohtlikke momente, kasvõi see Yamaqi käärlöök. Nägime, et Maroko on standardolukordade ajal väga ohtlik, kui mitte üks maailma ohtlikumaid meeskondi. Neil on tõesti pikka kasvu mängijad, kes nüüd tõestasid, et hüppavad võib-olla et isegi kõrgemale kui Ronaldo! Täna tehti kõik väga hästi, aga võidab siiski parim.

Ka Prantsusmaale pakkusid nad hea väljakutse, aga prantslased säilitasid maksimaalselt oma rahu ja intelligentsuse. Kuna nad panid sisse oma teise ja kolmanda käigu, ei olnud võimalik nende võimsust lihtsalt mitte kuidagi peatada. Prantsusmaa mängis mängu, mis nende jaoks seni on tõesti hästi töötanud. Kas see ka finaalis töötab – vaatame.

Prantsusmaa puhul meeldis mulle, et nad tegid Maroko vastu seda, mida teised seni suutnud pole. Peale nende on Marokole värava löönud vaid Kanada, keegi teine sellega hakkama ei saanud. Maroko kaitses tekitati segadus, pärast mida ei olnud enam seda struktuuri, mida siiani kindlalt säilitatud on. Seda oli näha näiteks esimese värava puhul, kus Maroko meelitati väga hästi oma kohtadelt välja ja tekitati lõks.

Didier Deschamps oli mängijana väga tark ja ka treenerina on ta väga kaval. Kuna EM-il neil nii hästi ei läinud, on mul väga hea meel, kuhu nad tänaseks just võistkonnana jõudnud on. Oluline roll on ka Mbappél, kes on sajaprotsendiliselt nii liider kui võistkonnamängija. Teise värava puhul tõestas Mbappé taas, et ta on üks jalgpallikuningatest: tegi sellise eeltöö, nagu Messi eilegi. Kui Messi jaoks on see ilmselt viimane MM, siis Mbappé jaoks see maailm alles avaneb.

Poolfinaali jõudis Maroko tõesti väärikalt. See MM on näidanud, et enam ei ole sellist joont, mis varasemalt oli, kus Prantsusmaa ja Maroko vahel peavad kindlasti võitma prantslased, ja kui mängivad Saudi Araabia ja Argentina, peavad võitma argentiinlased. Mulle meeletult meeldib, et saime näha praegust maailma, kus ongi väga palju ootamatusi. Selleks, et hakkama saada, pead püsima trendis ja teadma, kus, mis ja millisel tasemel toimub.

Tänane näitas taas, et Maroko esindab sel turniiril oma riiki kodupubliku ees. See publik on näidanud, et nad toetavad oma meeskonda väga ning Maroko tahab meeletult end tõestada ja midagi saavutada. Mängivad kirglikult, ambitsioonikalt ja näljaselt. MM-i kolmas koht on ülimalt väärikas saavutus ja nii Maroko kui Horvaatia tahavad seda väga. Miskipärast arvan ma, et kolmandat kohta väärib Maroko, kes teeb kindlasti absoluutselt kõik, et seda saavutada.

Finaalis ootab meid kahe kuninga show. Argentina on sel turniiril olnud väga heas füüsilises ja emotsionaalses vormis. Alati on suur oht, et kui meeskonnas on suur liider, mängib võistkond selle liidri jaoks või vastupidi. Nende mäng on aga näidanud, et võistkond mängib Messi peale ja samal ajal mängib Messi oma võistkonna peale. See on päris hirmus, aga ka väga kauaoodatud kombo. Ma ei ole ammu näinud, kuidas ühes võistkonnas absoluutselt kõik klapib – nii võistkond, liider kui treener – ja kõik toetavad teineteist. Praegu on Argentina kindlasti väga ohtlik vastane. Kui aga Prantsusmaa suudab säilitada sama intelligentsuse, mida näidati täna, ja oma mängu mängida, on kõik võimalik. Nagu finaalis kombeks, on mängus kas kõik või mitte midagi.

Minu silmis jõudsid kaks fantastilist tiimi finaali ja ka kolmandale kohale mängivad kaks fantastilist võistkonda. Kõik neli on tõestanud, et nad väärivad seda kohta, kus nad täna on ja tundub, et kõik ongi täpselt nii, nagu olema pidi. Nüüd enam kellelegi midagi tõestama ei pea ja võidab parem võistkond.