RAAMATUARVUSTUS | Fuck you! Palavalt armastatud ja vihatud Siim Liivik ajas vastase täiesti närvi

Soome hokimees, eesti verd Siim Liivik oli omadele jumal ja vastastele põrguvürst.

Öeldakse, et omadele võõras, võõrastele oma. Nii on ka Siim Liivikuga. Sünnilt ja hingelt eestlane, passi järgi soomlane, nagu ka olemuselt, kui meenutada ammust aega, kui sealsed külapoisid läksid peole, puss vööl, lootes, et äkki kisub kakluseks. Meile, jah, on ta lahe taga tegusid teinud hokimees Eestist, kuid soomlastele midagi enamat: Helsingi kunn number 72 (HIFK-s mängimise ajal ja hiljemgi oli ta moto do or die), ööklubide šerif („Uksed läksid koos piitadega ise lahti ja inimesed kahte lehte, kui mees sisse astus.“), räpistaar Märkä-Simo ja kokkuvõtteks kaubamärk („Pärast meistritiitlit ja suvehitti hakkan mõistma, et minust on saanud bränd.“)

Soome armastab hokit ja jääl tugevaid mehi. Kusjuures tugevus ei pea väljenduma alati oskuses väravaid visata, vaid raudses tahtes anda endast iga kild meeskonna hüvanguks. Kui vaja, siis kakeldakse, kaitstes omi vastase löömameeste eest, viskutakse luid purustava kiirusega lendava litri ette, aetakse vastast igal võimalikul moel närvi, jagatakse sööte, puhutakse meeskonnale hing sisse või siis lauldakse Soome maailmameistritiitli puhul räppi. Ühtekokku tehakse sõud ehk lahutatakse publiku meelt ja publik vastab palava armastusega.