KUULA | Ago Markvardt: mind kutsuti Liidu koondise juurde suusahüppajaks, aga ma ei saanud treenerile valmistada pettumust

Käesoleva talve „Suusajuttude“ podcast number kaks keskendub kahevõistlusele ja 1990. aastate keskel suurtulemustega spordisõpru rõõmustanud Ago Markvardtile. On mida meenutada, ja millest rääkida.

Aga me ei püsi ainult minevikus, vaid räägime ka tänapäeva kahevõistlusest. Kas ala ikkagi jääb olümpiaprogrammi püsima ja mida tuleks teha, et vaatemängulisust ning laialdasemat huvi kahevõistluse vastu tõsta.

Lihtsaid lahendusi kindlasti pole, kuid üks moodus on näiteks võistlusprogrammi mitmekesistamine ning panustamine naiste kahevõistluse pildile pääsemiseks. Kui leiaks naiste hulgast mõne tõelise supertähe!

Endine tippmees Markvardt toob tänasel päeval sõna otseses mõttes tippsporti ja tippsportlasi Tehvandile, olles kahevõistluse Otepää maailma karika etapi korralduskomitee juht. Ka siin proovitakse võistlusprogrammi särtsu juurde tuua – kavas on segateatevõistlus ja nii-öelda tagurpidi võistlus, kus enne suusatatakse ja alles seejärel minnakse hüppemäele. Otepää MK-etapp toimub juba mõne nädala pärast, kuupäevadel 6.-8. jaanuar. Kõik on oodatud kaasa elama!

Kui meie tänane kahevõistluse tipp Kristjan Ilves on väga hea hüppaja, siis tõele au andes, ega Markvardt omal ajal kehvem polnud.

Ta tegi 1988. aasta juunioride MM-il samaväärseid hüppeid spetsiaalhüppajate parima mehe, austerlase Heinz Kuttiniga. Kahevõistlejate hulgas oli eestlane kõigist pika puuga üle, just hüppemäel. „Kui me oleks Kuttiniga koos võistelnud, oleksin talle ära pannud,“ lõõbib Markvardt. Tegelikult on jutus tõetera sees, sest ta oli hüppemäel tõesti võimas.

Muide, Kuttin võitis hilisemalt kaks täiskasvanute MM-tiitlit (1991) ja tuli olümpiamängudel (1992, 1994) kolmel korral medalile. Juunioride hulgas hüppas Markvardt temaga võrdselt...

Samal juunioride MM-il tuli eestlase juurde Nõukogude Liidu suusahüppekoondise treener ja ütles, et järgmisest kevadest võid tulla hüppajate koondisesse. Kui on soovi. „Teadsin, mida ütleb minu treener Tõnu Haljand selle peale, kui oleksin „jah“ sõna andnud. Nii jäi see suusahüppaja karjäär tegemata,“ tõdeb Markvardt. Kahetseda pole mõtet. Keegi ei tea, kuidas oleks läinud. Ja ei saagi teada.

Huvitavaid seiku ja meenutusi tuleb tund aega kestva vestluse käigus esile üsna rohkelt. Loomulikult räägime ka suurtulemustest 1994. aasta Lillehammeri olümpial ning 1997. aasta Trondheimi maailmameistrivõistlustel.

Vestlust veab Ivar Jurtšenko, podcasti toetaja on suusatarvete, -riiete ja -määrete tootja Swix. Head kuulamist!