Jürgen Henni MM-i kommentaar: kui meeskonnas on hea keemia ja head liidrid, ollakse valmis nende liidrite jaoks mängima
Koostöös Eesti jalgpalliliiduga avaldab Delfi pärast igat mängu MM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Argentina ja Horvaatia vahelist poolfinaali analüüsis Tallinna FC Flora meeskonna peatreener Jürgen Henn.
Argentina – Horvaatia 3 : 0
Enne mängu oli põhiline tähelepanu ühelt poolt Horvaatial, teiselt poolt Messil – mõlemal oli võimalik teha suur samm lähemale ajaloolistele saavutustele. Teist MM-turniiri järjest oli võimalus finaali pääseda ja oma esimene tiitel võita vaid ligi 4 miljoni elanikuga riigi koondisel. See on fakt, mida on Horvaatia puhul väga lihtne ära unustada. Argentiinlaste mängule andis lisatõuke kindlasti juurde Messi võimalus tiitel võita.
Need huvitavad nüansid tulid mängu kaasa mõlemal võistkonnal ja paistsid minu jaoks selgelt ka väljakul. Seda eriti Argentina puhul. Ei tasu alatähtsustada seda, et kui meeskonnas on hea keemia ja head liidrid, ollakse valmis nende liidrite jaoks mängima. Täna mängiti nii MM-tiitli kui ka Messi nimel – mida lähemale võimalus tiitel võita jõuab, seda enam on Argentina näidanud, kuidas meeskond ise tahab oma kaptenit selleni aidata.
Kui mängu algus oli selline kompiv ja aeglane, mis on kohtumise tähtsust arvesse võttes täiesti arusaadav, siis mida aeg edasi, seda enam sai selgeks, et sel moel mängida oli argentiinlaste soov. Teiselt poolt oli see mängupilt omane ka horvaatidele, kes tahtsid ja julgesid palliga mängida ning nägid selleks vaeva. See sama soov palliga mängida hakkas aga paraku nende kahjuks töötama. Kuigi võib öelda, et neil on selle turniiri üks parimaid keskvälju, meelitas soov palli vallata neid madalale ja väravast eemale.
Võiks öelda, et Horvaatia mängis Argentinale edu kätte, sest kui sa ehitad oma mängu soovile palli kontrollida, pead sa olema vastasest kas selgelt parem või omama väga head mänguplaani. Selget mänguplaani on aga koondistel sellisel turniiril raske ehitada, eriti võistkonnal, kes ei ole favoriit, kuna aega treeningutel tööd teha ei ole väga palju.
Horvaatia ründetegevus jäi eriti esimesel poolajal hambutuks. Kuigi poolajapausil tehtud vahetustega tundus, et mäng muutus sirgjoonelisemaks ja suunaga rünnakutele, ei olnud neil reaalseid võimalusi kaotusseisust mängu tagasi tulla. Täna oma ründepotentsiaali realiseerida ei suudetud. Struktuur rünnakutel oli sellisel tasemel meeskonna jaoks veidi liiga kaootiline, niivõrd vabalt mängimine nõuab väga hea kvaliteediga mängijaid ja see oli täna minu silmis nende üks põhilisi probleeme.
Seda kõike kasutas Argentina minu silmis väga hästi enda kasuks ära. Näidati nii distsiplineeritud kaitsetööd kui ka väga head kiirust, otsustavust ja isegi sirgjoonelisust üleminekutes. Palli valdamise nimel nad võib-olla niivõrd palju ei võidelnud, aga kasutasid väga hästi ära üleminekutel tekkinud ruume. Kuigi palli kontrollis Horvaatia, valitses mängu Argentina – kahtlen, et nad end kordagi eriti ohustatult tundsid.
Loomulikult ei saa mainimata jätta ka Messit. Nagu sel turniiril ka varasemalt, otsustas ta täna väga palju ja oli kõigis kolmes väravas osaline – esimeses lõi sisse penalti, teises andis rünnaku avanud söödu ning kolmandas võttis vastase väga oskuslikult üks-ühele ette ja andis väravasöödu. Tema panus meeskonnas lõi eriti hästi välja just selles mängus.
Seisu mõttes nii ühepoolset mängu ma oodata ei osanud. Ei saa ka öelda, et ma otseselt kummagi meeskonna poolt olnud oleksin – mõlemal on minu silmis oma sümpaatia. Horvaatiat on sel turniiril nii kaugele toonud selline Balkani mentaliteet, kus kedagi ei kardeta. Siia tuleb juurde lisada ka hingestatud kaitsemäng, sest endale lasti lüüa vähe väravaid ja nende alumisel kuuel mängijal on vägagi kõrge klass. Seetõttu oli 0 : 3 lõpptulemus minu jaoks ootamatu.
Loodan väga, et Horvaatia suudab ennast koguda. Kolmanda koha mäng on veel ees ootamas ja usun, et see oleks riigile vägagi suur saavutus. Hetkel on nad küll kindlasti väga pettunud, kuid teist turniiri järjest nii kõrgele jõuda näitab selgelt nende tugevust, eneseusku ja spordimehe hinge, mis ei kajastu vaid jalgpallis. Loodan kindlasti, et vähemalt kolmanda koha horvaadid võtavad.
Mida turniir edasi, seda atraktiivsemaks, kaasahaaravamaks ja põnevamaks see läinud on. Ilmselt on see seotud olnud üllatustega, mida meile rohkelt pakutud on, ning see on mind kuidagi eriti kaasa tõmmanud. Just need üllatused on ka selle turniiri väga eriliseks teinud.
Pakun, et lõpus näeme me Prantsusmaa ja Argentina finaali. Kuigi Marokot keegi enam kindlasti ei alahinda, on Prantsusmaa klass ilmselt siiski niivõrd palju tugevam. See ei tähenda muidugi, et Maroko ei võiks teha Kreekat ja üks-nullidega selle turniiri lõpuks ka ära võita. Kuigi panused paneksin siiski Prantsusmaa edasipääsule, ei kahtle ma üldse, et Maroko on võimeline nende elu raskeks tegema.
