Aivar Pohlaku MM-i kommentaar: mõtteid klassikute lahingust Al Bayti staadionil

Koostöös Eesti jalgpalli liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu MM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Prantsusmaa ja Inglismaa vahelist veerandfinaali analüüsis Eesti jalgpalliliidu president Aivar Pohlak.

Inglismaa – Prantsusmaa 1:2

Jõudsin oma kohale tribüünil siis, kui kaks ja pool minutit oli mängitud. Al Bayti staadion asub teistest ca 50 kilomeetrit eemal ja kuigi mängupaikade vaheline transport on korraldatud suurepäraselt, jäi ajast sel korral siiski pisut puudu, aga see ei härinud ei mind ega arvatavalt teisigi päeva esimeselt kohtumiselt tulijaid, sest võimalus saada ühe päeva jooksul vahetult osa maailmameistrivõistluste mitmest mängust on selle turniiri trump.

Kui päev varem nähtud Hollandi ja Argentina vahelises veerandfinaalis oli meeskondade toetus tribüünilt ebavõrdne – ehk koguni viie- või kuuekümne tuhande argentiinlase vastu oli mitte rohkem kui tuhatkond hollandlast – siis Inglismaa ja Prantsusmaa toetajaid oli tribüünidel umbes võrdselt ja oluliselt rohkem kui tulpidemaa jalgpallihuvilisi. Kasutan hästi üldiseid numbreid, sest organiseeritud fännigrupid paikevad küll tavapäraselt väravatagusel tribüünil, kuid igal pool mujal ja nendegi gruppide läheduses on läbisegi mõlema meeskonna toetajaid. Lisaks on vaatajate hulgas palju valgetes thaubides kohalikke, mis teeb ühe ja teise meeskonna toetajate hulga hindamise keeruliseks.

Inglismaa alustas mängu paremini, aga tundus, et prantslastel otseselt selle vastu midagi polnud ja 17. minutil lõi Tchouameni umbes 25 meetri pealt 0:1. Kui inglased eesotsas Kyle Walkeriga tegid Kylian Mbappe ääreläbimurded enam-vähem võimatuks, siis selles olukorras liikus mees vasakus väljakuservas kolme või nelja kaitsva mängija vastu jäädes sunnitult keskele ja tekitas nii väravalöömise eelduse. Olen varemgi märganud, et Jordan Pickfordil on väravavahi kohta lühikesed käed ning just sellises (ja tegelikult etteruttavalt ka teise värava) olukorras võis see saatuslikuks saada. Igaks juhuks lisan, et pole seda tähelepanekut väravavahtide valdkonna spetsialistidega arutanud.

Skoorimisele eelnenud inglaste rünnakul oli Saka vastu mängitud jõuliselt, aga nii, et mees jäi püsti, kaotades vaid tasakaalu ja koos sellega ka palli, ent brasiillasest kohtunik Wilton Sampaio ei reageerinud. Võimalik, et ta jäi ootama abikohtuniku signaali, aga võimalik ka, et Lõuna-Ameerika arusaam sellisest olukorrast on, et kui mees jääb kontakti järgselt püsti, siis järelikult viga ei olnud. Too olukord toimus esimese abikohtuniku Bruno Boschilia ees ja kuna istusin prantslaste varumängijate pingi taga viiendas reas, siis torkas sealsamas tegutsenud brasiillane oma isikupärase oleku ja keskendumisega nii sageli silma, et kohati segas see isegi mängu vaatamist.

Kaotusseisu jäädes domineeris Inglismaa veel selgemalt ja 24. minutil oli Kane trahvikasti pääsemas – kusjuures Bruno Boschilia poolsest servast – aga pigem kukutati, staadionil tundus, et prantslasest kaitsja jalg sattus Kane’i jalgade vahele, kuid vile vaikis. Olukorda vaadati VAR-iga üle ning nagu tagantjärele teada saime, hinnati olukorda selliselt, et võimalik viga oli väljapool trahvikasti ja seetõttu VAR sekkuda ei saanud. Kohapeal kaasa mõeldes jätsin üles ka võimaluse, et prantslane mängis kõigepealt siiski palli.

Teine poolaeg algas samas võtmes – inglased ründasid ohtlikult – ja 54. minutil tuli ka tasu. Kaitses jõuliselt mänginud prantslased tegid Tchouameni isikus penaltiväärilise vea ja Kane lõi selle kindlalt küljevõrku.

Tribüünidel toimus viigivärava järel see oluline muudatus, et inglastest toetajad alustasid lauluga „It´s coming home“, mis mängupildi järele usutav, aga mängu seisu arvestades pisut varajane.

Prantslaste poolel toimus ümbersünd mänguväljakul ja kuigi domineerivam pool oli endiselt Inglismaa, muutusid nende vastaste rünnakud oluliselt ohtlikumaks ja kahe Pickfordi tõrje järel lõi Giroud peaga kolme inglase vahelt 1:2.

Theo Hernandeze poolt Mounti vastu tehtud penalti oli rumal ja võttis mingitpidi kokku prantslaste kaitsetegevuse, paraku kaotas Harri Kane mõttemängu Hugo Lloris´ vastu – ka ise raalisin Kane’i mõttepausi ajal „tema eest“ välja idee lüüa keskele üles, mida Kane üldselt ei tee ja mis lõpuks võis ollagi ebaõnnestumise n-ö tehniliseks põhjuseks.

Selles olukorras andis Wilton Sampaio penalti VAR-i kaasabil ja ma oletan, et tegemist on kohtunikuga, kes vilistab sageli pigem tunnetuse, kui ratsionaalsete otsuste järele, mis iseenesest ju üks võimalustest ning Lõuna-Ameerika emotsionaalses keskkonnas ka loomulik, aga Inglismaa – Prantsusmaa mängus oli see nii mängijatele kui ka eurooplastest toetajatele pigem võõras.

Harry Maguire tegi lisaminutitel triblingu, mis tõi kaasa karistuslöögi ohtlikust kohast, aga Marcus Rashford lõi palli napilt üle ning klassikute lahingus läks võit Prantsusmaale.

Finaaliks on järel neli võimalust: Prantsusmaa – Argentina, Prantsusmaa – Horvaatia, Argentina – Maroko ja Horvaatia – Maroko. Üks vastasseis huvitavam kui teine, kusjuures igaühega neist kaasnevad vägagi erinevad ootused.