Andres Operi MM-i kommentaar: Maroko näitas taas, kui raske on neile väravat lüüa

Koostöös Eesti jalgpalli liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu MM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Maroko ja Portugali vahelist veerandfinaali analüüsis endine Eesti koondislane ja praegune koondise abitreener Andres Oper.

Kuna ma kummagi meeskonna suur fänn ei ole, siis ma nende edasi pääsemise šansside peale enne mängu väga palju ei mõelnud. Tore on näha, et sellel MM-il üllatused jätkuvad ja Maroko muinasjutt sai täna jätku. Maroko on minu silmis selline mõnus meeskond, kes mängib taktikaliselt küpselt ja nõelab teravalt. Neil on väga head, tehniliselt osavad ja tugevad mängijad ja nad teavad väga hästi, mis nende tugevused on.

Väike tõrvatilk Maroko meepotis oli Cheddira punane kaart, mis oleks võinud väga valusalt kätte maksta. Juba mängu tulles tegi ta kehva otsuse läbisöödu olukorras, kus vasak äärepoolik näitas, et pall talle jäetaks. Oleks ta seda teinud ja ise värava peale läinud, oleks tekkinud kaks-ühele rünnak. Cheddira puutus ise palli ja olukord võeti ära – suluseis. Siis lendas ta rumalalt Pepele sisse – kollane kaart – ja tegi seda hiljem veel ühe korra. Arusaadav, et mäng oli lõppemas, aga oleks Portugal viigistanud, pidanuks Maroko pool tundi veel vähemuses mängima. Kuumaverelisus võib olla ka see, mis neile saatuslikuks saab. Olen ka ise marokolastega koos mänginud ja vahel võib tõesti juhtuda, et mehed „keeravad ära“.

Portugal alustas tegelikult mängu hästi, kiiresti teeniti paar karistuslööki. Mängu alguses oli initsiatiiv nende käes. Küsimus on, kas nad võtsid selle initsiatiivi ise või andis Maroko selle teadlikult neile? See võis olla osa mänguplaanist, sest kontrarünnakutes on nad ju teadagi väga head.

Tundus, et Portugali plaan oli jõuda diagonaalide ja äärevahetustega vasakusse äärde Ziyechi selja taha ning läbi selle rünnata, pidades silmas Ziyechi üldiselt väikest panust kaitsetegevusse. Unustati ära aga, et seal ootas neid ees ka Hakimi, kes lappis kaitses kõik ära. Ka eelmises mängus säranud Gonçalo Ramost ei olnud täna kahjuks kuskil näha.

Teisel poolajal pidi ju midagi uue hingamise pealt tulema ja 50. minutil toodi ka Cristiano sisse. Mis siis sellest muutus? Maroko mängis ikka oma mängu edasi ja nõelas teravalt. Nad on näidanud, et neile on väga raske väravat lüüa ja see on ülioluline.

Portugal oli täna hambutu. Samas mõtlesin ma juba pärast nende eelmise mängu 6:1 võitu, et see võib väga ohtlikuks saada. Vaatame näiteks Inglismaad: ühe mängu võitsid 6:2, järgmine mäng oli seis 0:0. Samamoodi Hispaania, kes võitis kõigepealt 7:0, järgmine mäng jäi viiki. Ei tea, kas seda saab nii nimetada, aga tundub, et pärast suuri võite tekib mingisugune rahulolu, mis karistatakse ära. Täna ei olnud Portugali eelmisest heast mängust midagi paista.

Tõesti ei oleks oodanud, et Maroko nelja suurriigi – alagrupis Belgia ja Horvaatia, nüüd Portugali ja Hispaania – vastu niimoodi saab. Tore on näha, kuidas üllataja läheb veelkord edasi ja nüüd pääsetigi poolfinaali. Pean tunnistama, et tasapisi loodan, et neil läheb veelgi paremini. Poolfinaaliks said nad endale vastu Prantsusmaa. Jah, Portugalist on nad ilmselt kõvem pähkel, aga praegu ma ei näe ühtegi põhjust, miks Maroko ei võiks minna finaalini välja.

Silma ja kõrvu on jäänud Maroko fännid ja see, kuidas nad oma meeskonnale kaasa elavad. See on kindlasti mängijate jaoks positiivne ja endalgi oli tore näha neid hetki, mida fännidest näidati.

Finaalturniir on mulle seni väga meeldinud. Üllatusi on olnud tõesti palju ja need jätkuvad siiani. Kes oleks võinud oodata tänast tulemust või seda, et Horvaatia suudab Brasiiliale vastu saada? Sellised asjad on selle MM-i kihvtiks ja vaadatavaks teinud, igaühele on midagi. Finaalis tahaksin teisest tabelipoolest näha Argentiinat, siitpoolt annaksin pikema õlekõrre prantslastele.