Laur Nurkse MM-i kommentaar: mänguliselt ei väärinud Holland viiki, aga see ongi jalgpalli võlu

Koostöös Eesti jalgpalli liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu MM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Argentina ja Hollandi veerandfinaali analüüsib spordipsühholoog Laur Nurkse.

Argentina - Holland 2:2, penaltid 4:3

Mäng algas ettevaatlikult, oli näha, et mõlemad tiimid olid otsivad, tagasihoidlikult kaalutletud. Mõlemad alustasid keskväljapressiga ning kõrgelt vastast survestama reeglina ei läinud. Esimene pealelöök tuligi alles 20. minuti paiku, kui Messi lõi üle värava.

Hollandi poolt oli näha väga vangaalilikult kaitses tugevat ja positsioonikindlat mängu, mis oli taktikaliselt väga distsiplineeritud ja kaitsest lähtuv, kohati isegi letargiline, uinuv. Argentina oli palliga aktiivsem, aga erilist ohtu ei näidatud, kuniks Messi tõmbas kaabust välja ühe filigraanse söödu, millest avavärav sündis. Kordustest oli näha, kuidas Messi isegi ei vaadanud, kust värava löönud Molina jooksu tegi – ma ei tea, kas see tuli tal lihtsalt tunnetuse pealt või oli see lihtsalt filigraanne sööt.

Teise poolaja algus oli ka väga rahulik, kuniks Messi penaltist Argentina 2:0 ette viis. Arvasin, et sellest saab mängu murdepunkt, kuid Holland seepeale elavnes ja lõi paar pooleldi ohtlikku olukorda. Poolaja algus oli nende poolt olnud tegelikult taas üsna tagasihoidlik.

Eeldatava murdepunkti järel sai Holland nähtavasti uued juhised. Nad tõid vahetusest sisse suure tipuründaja Wout Weghorsti, kelle peale hakati mängima püstsööte, et pall ees pidama saada. Mänguliselt ei oleks Holland viiki väärinud – aga see ongi jalgpalli võlu, et lööd mängu lõpus ühe värava tagasi ja psühholoogiline momentum kaldus hoobilt Hollandi kasuks. See, et normaalajale lisati kümme lisaminutit, on niikuinii selle MMi tore lisaväärtus.

Hollandi mängu kõige teravamad momendid tekkisid standardolukordadest. Viigivärava toonud olukord oli ka väga kavalalt mängitud – ükskõik kas seda oli treeningplatsil harjutatud või oli see kohapeal improviseeritud, siis on see igal juhul tunnustust väärt.

Lisaaja puhul, nagu võis ka oodata, oli mäng hästi lahtine, küll aga võimalustevaene. Lahtine just selles mõttes, et kumbki meeskond ei olnud enam väsimuse tõttu taktikaliselt nii distsiplineeritud ning pall käis sageli ühelt väljakupoolelt teisele. Võimalusi küll justkui otsiti, aga samas ei loodud peale Argentina viimaste minutite võimaluste midagi, mis oleks staadioni ahhetama pannud. Tribüünid tundusid üldse täiesti sinivalged olevat – oranžides värvides olid vaid paar üksikut gruppi.

Penaltiseeria näitas taas, et sel MMil on väravavahid ilmselt teinud suurepärast eeltööd. Samas tundub, et väravavahid lähevad isegi rohkem reaktsiooni kui eelduse peale. Sealt kindlasti ka Emiliano Martinezi kaks suurepärast tõrjet – need ei olnud halvad penaltid, aga väravavahi kannatlikkus ja sihikindlus tõid talle edu, sest ta suutis löögi hetke ära oodata ja kiirelt hüpata.

Kui penaltit löövat mängijat kaadris näitab, siis näeb ära, kas ta kasutab löögi eel lõõgastavat hingamistehnikat või mitte. Hollandi mängijad tundusid pigem kärsitumad ja ärevamad, nad pigem ei juhtinud oma hingamist. Nii van Dijki puhul kui ka teise eksija Berghuisi puhul panin seda tähele, samuti neljanda lööja Weghorsti juures – tema lõi oma löögi küll sisse.

Arvestades Horvaatia südikust, kipub nende ja Argentina vahel tulema väga võitluslik poolfinaal. Just selles osas, et mõlemad mängisid veerandfinaalis 120 minutit pluss penaltiseeria – ja Argentina ei ole minu jaoks paraku näidanud turniiri käigus jõulist mängulist arengut. Horvaadid on oma südikuse ja visadusega ning keskväljamaestro Modrići juhtimisel näidanud väga küpset mängu. Usun, et lõpuks otsustab poolfinaali kummagi maestro filigraansus – kas see on siis Messi või Modrić, saame juba varsti näha.