Minu poolehoid on Horvaatia poole kaldu, sest minu esimene iidol koondiste tasandil oli Horvaatia legend Davor Šuker ja kui Horvaatia on platsil (v.a. muidugi Eesti vastu), kuulub minu poolehoid alates sellest ajast neile. Kusjuures sel päeval, kui minust sai Eestis Jalgpalli Liidu juhatuse liige, toimus ka Eesti – Horvaatia mäng, mille Eesti 3:0 võitis. Davor Šuker oli toona Horvaatia jalgpalliliidu president, kellega mul kahjuks siiski kohtuda ei õnnestunud, kuna ta ei olnud delegatsiooniga kaasas. Horvaatiat olen ise mängimas näinud eelmisel MM-il Argentina vastu, kus jäi seis samuti 3:0. Sellest lähtuvalt ootasin, et ka see mäng lõppeb sarnaselt.

Esimest poolaega alustas Horvaatia kõrge pressiga. Samas ei lasknud ka Brasiilia mängu maast sööduga alustada. Keskväljal mäng edu ei toonud ja seega otsiti rohkem sööte liinitagusesse alasse. Esimese ohtliku momendi tekitasid horvaadid, kui nad said kiirelt läbi ääre mängida, milleks Brasiilia valmis ei olnud. Ühtlasi oli Brasiilia sentimeetri kaugusel punasest kaardist.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et mõlemad mängisid kindlalt, aga mänguline initsiatiiv oli pigem Horvaatia käes. Edasine mäng oli pigem luurav ja ettevaatlik. Teine poolaeg sarnases suuresti esimesega, ent domineerivamaks pooleks oli Brasiilia. Oli selge, et muutuse saab mängu tuua ainult värav, mida normaalajal aga ei tulnudki. Viimased viis minutit oli vähemalt Horvaatia juba mõtetega lisaajal.

Lisaaega alustas paremini Brasiilia ning kontroll mängu üle oli selgelt nende käes. Värav näis vaid aja küsimus olevat ja 105+1 minutil see ka sündis. Lühikeselt pausilt naastes algas lisaaja teine pool ootuspäraselt Horvaatia survega, aga Brasiilia oli niivõrd madalal kaitses, et olukordade tekitamine oli ülikeeruline. Horvaatia viis kauaoodatud viigiväravani otsus vastase karistusala mitte nii intensiivselt survestada. Tänu sellele tekkis ruum kiirrünnakuks ja õnneliku rikošetiga maanduski pall Allisoni väravas.

Penaltiseerias oli emotsionaalne eelis kindlasti horvaatidel. Esiteks olid nemad need, kes viigi välja võitlesid ja teiseks teavad ju kõik, kui edukas horvaatide väravavaht eelmises penaltiseerias oli. Seeria algaski horvaatidele ideaalselt, kui kätte saadi 2:0 edu. Edasi mindi kindlate löökidega seisuni 4:2 ning kui kätte jõudis brasiillaste otsustav löök, saatis PSG kaitsja selle... posti! Horvaatia ongi poolfinaalis!

Mängu juures üllatas mind vast enim, et meeskonnad mängisid üsna sarnase stiiliga. Selle põhjuseks oli, et Brasiilia ei saanud oma paljukiidetud sambat õigesti käima. Neymar proovis seda küll käima panna, kuid lõpuks oli kõige teravam mees äärel tegutsenud Anthony. Mäng kujunes mäng suuresti keskväljavõitluseks, kus kumbki selge ülekaaluni ei jõudnud.

Horvaatide mängu puhul oli kohe näha, et kõrge press, millega alustati, ei saa kesta terve mäng: ka nii kõrgel tasemel ei ole füüsiliselt võimalik seda 90 minutit teha. Horvaadid olid täna palliplatsil kindlasti terviklikum meeskond.

Mängu lõppseisu otsustas täna horvaatide eneseusk, distsipliin ja võitlus viimase sekundini. Huvitav on jälgida, kuidas jalgpall on mängitavast tasemest olenemata emotsionaalselt väga kindlate põhimõtetega. Kui Brasiilia oleks suutnud ületada eduseisu hoidva meeskonna mentaliteedi ja mängida lisaaja teises pooles samasuguse survega nagu seda esimesel tehti, poleks horvaatidel võimalustki tekkinud. Nii on see aga alati olnud ja seekord maksis see neile valusalt kätte.

Jalgpallis etteaimatavaid tulemusi ei ole ja selles jalgpalli võlu seisnebki, eriti sellises turniiri faasis. Finaalturniiride võlu seisneb muinasjutulistes teekondades, kus selged outsiderid lülitavad välja suurriigid ja võidavaid fännide südameid ka nendest samadest suurriikidest, kes turniiril alistati. See annab usku ja lootust, et ühel päeval oleme ka meie oma koondisega suurvõistluse finaalturniiril.

Pärast tänast mängu on hea öelda, et saan horvaatidele pöialt edasi hoida. Huvitav finaal oleks minu arvates Portugal – Horvaatia, kõige ebatõenäolisemaks peaksin finaali, kus kohtuvad Argentiina ja Maroko.