KOMMENTAAR | Aasta sportlase valimine. Kas minna harjumuspärast rada või luua pretsedent?

Kas on võimalik, et Eesti aasta parimateks atleetideks valitakse sedapuhku kettagolfiäss ja snuukriproff?

Eesti spordiüldsus on medaliusku, täpsemalt olümpiamedali usku. Kui sul on olümpiamedal ette näidata, tasub „Spordiaasta Tähed“ galaõhtu eel aegsasti tänukõne läbi mõelda, sest sul tuleb minna prožektorite valgussõõri Kuldset Kristjanit vastu võtma.

Kui aga olümpialt medalit ei tule või on vaheaasta, siis maksab reeglina olümpiaala tiitlivõistluse medal. Mitte-olümpiaalade sportlaste osaks on seni jäänud viisakas aplodeerimine, juba nominendiks saamine on nende jaoks olnud suur võit. Ainsana on viimasel ajal suutnud seda loogikat lõhkuda 2017. aastal parimaks meessportlaseks valitud Ott Tänak, enne teda pärjati viimati maletaja Jaan Ehlvesti (aastal 1989) ja naistest allveesportlast Kristiina Nurka (1991).

Ehk valitseb pesuehtne kastisüsteem – on olümpiasportlased ja „need teised“. Võistkondlikult on seis mõnevõrra leebem, rallipaarid on pääsenud löögile sagedamini.