Indrek Schwede võib rääkida Eesti jalgpalliloost tunde ja tunde.
FOTO: Tiit Blaat| Delfi Meedia
Tipust olematusse vajunud ja nüüd troonile tagasi pürgiva Eesti jalgpalli kirev ajalugu sai kaante vahele.
Mittejalgpalliajakirjanike jaoks mitmeks aastaks kadunud kolleeg Indrek Schwede tuli viimaks kapist välja, kaenlas kaunis nahkköites meie spordiloo mahukaima teose „Eesti jalgpalli ajalugu“ esimene osa alapealkirjaga „Koolipoistest Pariisi olümpiani 1924“.
„Antud kontekstis olen jalgpalliajaloolane,“ selgitas Schwede jutuajamise alguses ja tõdes, et tema ajalooteadmised on küll laiemad, aga nii maailma kui ka Eesti jalgpalliloos tunneb ta end kodus. „Loen igapäevaselt erialast kirjandust, raamatuid ja akadeemilisi tekste, et hoida end asjaga kursis.“ Schwedet tuleb kusjuures tituleerida ajaloodoktoriks, sest ta kaitses edukalt väitekirja teemal „Jalgpalli positsioonist Eestis ja selle marginaliseerumise põhjustest Nõukogude anneksiooni perioodil“.