Maroko – Hispaania 0:0 pen. 3:0

Enne mängu oli peas kahesuguseid mõtteid – ühed soovisid Maroko edasipääsu põhjusel, et veerandfinaalides oleks lisaks eurooplastele ja lõuna-ameeriklastele esindatud mõnest muust kultuurist pärit võistkond; teised toetasid Hispaaniat, sest tegemist sümpaatse koondisega.

Esimene poolaeg oli huvitav – Hispaania otsis intensiivselt ja kõrget tempot hoides võimalusi värava löömiseks, Maroko kaitses hoolsalt ning luuras vasturünnakuvõimaluste järele.

Mingitel perioodidel oli marokolaste kaitsetöö perfektne – liinidest tuldi palli saanud hispaanlastele survet avaldama suisa eeskujulikult ning ühel hetkel torkas Hakim Ziyechi jälgides silma mehe eriline keskendatus. Chelsea eest mängides ei ole temas sellist entusiasmi ammu näinud, pühendunud kaitsetööst rääkimata.

Hollandis sündinud ja jalgpalluriks kasvanud Ziyechist liikus mõte edasi Donny van de Beeki ja sealt omakorda Amsterdami Ajaxi peale – mulle tundub, et klubi viis arendada mängijaid ja mängu läbi personaalse tegelemise ning erilise meeskondlikkuse tekitamise on loonud probleemi, kus klubist edasi liikudes on osadel mängijatel uues keskkonnas keeruline kohaneda ja kohati tundub, nagu oleks nende tase siis madalam, kui Ajaxit esindades.

Maroko ja Hispaania tunduvad inimtüüpide mõttes sarnased koondised ja sellegi nurga alt oli mängu huvitav jälgida – tõsised ja targad mängijad mängisid ning võitlesid au ja edasipääsu nimel. Eraldi tahaksin tuua välja marokolaste keskkaitsjate Nayef Aguerdi ja Romain Saissi pühendunud esitust, viimane mängis lisaaja lõpuni vigastust trotsides olukorras, kus oli võimalik teha vahetus.

Inimtüüpide teemal liikus mõte edasi brasiillasteni, kellest mitu tunduvad lõbusate, ülemeelikute ja kohati isegi kergemeelsete tüüpidena ning kes ei tohiks mingi loogika järele tõsiste sportlike tulemusteni küündida. Selleni jõudes järeldasin, et Brasiilia jalgpallikultuur on lihtsalt sedavõrd sügav, et tõsine suhtumine mängu on igaühe jaoks lihtsalt elementaarne. Ükskõik, kes ta siis inimesena ei ole.

Esimese poolaja keskel oli Marokol hea periood, mil initsiatiiv minutiteks nende käes. Varsti peale seda, kui 30 minutit mängitud, näidati teleekraanil meeskondade poolt tehtud sööte ning see oli 86:266 hispaanlaste kasuks. Tunde ja mängupildi järele ei oleks nii suurt vahet arvanud.

Maroko tajus hästi ära joone, mis oli mängu vilistanud argentiinlastest kohtuniku Fernando Rapallini jaoks kontaktses mängus aktsepteeritav ning kohati võis seetõttu jääda mulje, et mees vilistab sümpaatiaga marokolastele. Eriti arvasid nii mõistagi hispaanlased.

Mingitel perioodidel tundus, et Luis Enrique hoolealused on leidmas teed vastaste kaitseliini taha, aga marokolased korrigeerisid alati oma kaitsetegevust ning probleemid likvideeriti.

Marokolasi jälgides torkas silma ka nende enesekindlus, just selline päris enesekindlus, mis ilmutab ennast tagasihoidlikkuse ning tõsiduse kaudu ja millele vastandub ülbuse või mõne muu välise käitumise kaudu väljenduv, mis olemuselt pigem võlts.

Teisel poolajal ja eriti lisaajal mäng oluliselt ei muutunud. Hispaania otsis ja otsis, Maroko kaitsemäng oli kohati pelk kannatamine, mõned kasutamata jäänud võimalused olid nii ühel kui teisel.

Penaltid kinnitasid, et minu mõtted marokolaste enesekindlusest pidasid paika. Igaks juhuks lisan, et hispaanlaste üldine enesekindlus on samuti loomulik ja tõeline, paraku halvas võidukohustus nende meeled ja meeste penatilöögid olid suurepäraseid tõrjed teinud Bono jaoks kehvakesed.

Lõpptulemuse selgudes olin rahul – nii araablaste kui ka Aafrika esindaja jätkab turniiril ja kuna neid piirkondi maailmameistrivõistlustel esindanud koondised on nautinud kohapeal suur toetust, annab see võistlusele kindlasti head hoogu juurde.