Pilleriin Pohlaku jalgpalli MMi kommentaar | Jaapanile tuleb 16 parema hulka ja lisaajale jõudmise eest kõvasti au anda

Koostöös Eesti jalgpalli liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu MM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Jaapani ja Horvaatia mängu analüüsib Eesti naiste U17 koondislane Pilleriin Pohlak.

Jaapan - Horvaatia 1:1 penaltid 1:3

Enne mängu võis oodata vastandite võitlust, kui võrrelda jaapanlaste kiirust ja võib-olla mitte nii suurt tehnilist võimekust ning horvaatide füüsilisust koos nende Euroopa tippliigade kvaliteediga.

Kohe teisel minutil toimetasid asiaadid vastaste kasti kaks väga ohtliku palli järjest, mis valge-punaruudulisi särke ilmselt ehmatas, koos kohe järgneva olukorraga, kus Dinamo Zagrebi väravavaht Livakovič mänguvahendi vastu kõrget pressi teinud ründajat lõi.

Horvaadid ei lasknud ennast Jaapani heast algusest siiski kõigutada, sest nende ridades mängivad suures enamuses end juba aastaid tagasi Euroopas tõestanud mehed, kes toovad koondisesse hulgaliselt kogemusi, eesotsas keskväljaga, kus saavad kokku kõlavad nimed – Marcelo Brozovič Milano Interist, Mateo Kovacič Londoni Chelseast ja muidugi Luka Modrič Real Madridist.

Horvaadid jäid sarnaselt mängu esimestele sekunditele jälle kaitses passiivseks ja lasid jaapanlastel panna värava eest läbi ohtliku terava palli, milleni napilt ei ulatunud keskkaitsja Lovreni eest ära jooksnud Jaapani ründaja.

Horvaadid kontrollisid korralikult palliga mängu, mida näitas ka nende 62 %-line pallivaldamisprotsent 10 minuti möödudes, aga kui jõuti 30 meetri kaugusele Jaapani väravast, said vastased selle iga kord kätte.

Sellal, kui Jaapan lõi kolm ohtlikku olukorda vastaste värava all, jõudsid horvaadid palliga Aasia võistkonna karistusalasse vaid ühe korra, kui Tomiyasu selle neile oma kasti kõrval ära kinkis.

Kohtumine sarnanes paljude eelmiste praegu käimasoleva MMi mängudega selle poolest, et eeldatav soosik valdas tohutult palli, aga midagi suurt sellega korda saata ei suutnud. Mina arvan selle põhjuseks olevat ründemängijate vahelise meeskonnamängu puudumise. Allpool lükatakse palli rahulikult ringi, aga üles jõudes on seal 2-3 kaaslast, kes soovivad ainult ise väravat lüüa ja meeskonnakaaslastele söötu sageli ei jaga. Horvaatidel on muidugi söödumeister Modriči näol varnast võtta, aga ka tema ei saanud kõrgematel positsioonidel palli, sest pidi väga madalale vastu tulema, et mänguvahend üldse ründetsooni jõuaks.

Peale Gvardioli pisikest vigastuspausi tundus Horvaatia koondis olevat saanud treenerilt juhised kõrgemalt pressida ja kiiremini palli liigutada, mis tõi kohe ka tulemust imelise söödu näol liini taha, mille Petkovič natuke kinni jooksis.

25. minutist muutus horvaatide mäng palju elavamaks ja nad avasid jaapanlaste kasti peale lausa turmtule, lastes sinna järjest neli palli ja hoides-söötes seda kindla mõttega.

35. minutist alates käis initsiatiiv ühe käest teise kätte ning jäi vaheaja lähenedes pigem Jaapanile, kellel oli mõni minut enne poolaja lõppu pikem rünnak, mis sai alguse Ito suurepärasest söödust liini taha ja lõppes ohtliku lahtimänguga nurgalöögist, kus jaapanlased lükkasid oma mängija juba peaaegu Livakovičiga silmitsi, kuid ründaja põrutas palli mitu meetrit üle värava.

43. minutil lõi Jaapan oma lühikese aja jooksul teisest lahti mängitud nurgalöögist värava, mis lõppude lõpuks sündis juba varem mainitud Dejan Lovreni väikesest uinakust, kes magas maha viiekasti joone peal tema ees seisnud Jaapani ründaja Daizen Maeda. VAR kontrollis tabamuse puhul ka suluseisu, mida aga millimeetritega mõõtes polnud. Suurepärase väravasöödu andis Jaapani kapten Maya Yoshida, kes on terve turniiri vältel näidanud eeskujulikku võitlusvaimu ja liidriomadusi, lükates tsenderdusest ühe puutega Dominik Livakoviči värava eest läbi madala palli, mille tipuründaja sisse rammis.

Teist poolaega alustasid jaapanlased motiveerituna oma löödud riietusruumiväravast ja katsetasid esimest korda mängu jooksul ka kauglööki, mis küll selgelt ebaõnnestus.

55. minutil lõi Horvaatia vist kõigi üllatuseks värava Lovreni väga täpsest pallist kasti, kust Perisič meisterlikult kaheteistkümne meetri pealt peaga sentimeetri täpsusega alla nurka suunas.

Teise poolaja alguses käis rütm ühe värava alt teise alla ja lühikese aja jooksul sündisid nii Horvaatia värav, Jaapani ohtlik pealelöök ja tsenderdus kui Horvaatia kiire üleminek vastase kasti.

Jaapani ründemängu iseloomustab täpselt minu varem väljatoodud mõtte vastand – nad otsivad alati esimese asjana söötu ja löövad peale siis, kui paremat varianti enam pole.

Esmakordselt mängu jooksul pidi 63. minutil tõsiselt sekkuma Jaapani väravavaht Gonda, kes tõi pika käesirutusega vasaku ristnurga kõrvalt ära Modriči meisterliku kauglöögi.

Väravast hea emotsiooni saanud horvaadid hakkasid juba rohkem endale omaselt mängima ja paistsid ennast ründekolmandikul palju enesekindlamalt tundvat, mille tulemusena sagenesid ka löögid Jaapani väravale.

65. minuti paiku kadus mängust tempo ja Horvaatia hakkas suruma. Põhjuseks võis olla jaapanlaste väsimus, sest nende valikud hakkasid langema aja venitamisele ja kaitseblokis ootamisele.

Normaalaja lõpp kulges suuremate sündmusteta ja juba siis hakkas tunduma, et viik on sellest vastasseisust kõige õiglasem ja tõenäolisem tulemus, kuigi Horvaatia suutis viimase 20 minuti jooksul rohkem ohtlik olla.

Al Janoubi staadionil jätkus esmakordselt sel turniiril viigiga lõppenud 90 minutit lisaajaga, mis kulges sarnaselt äsja nähtud poolaja lõpule: mõlemad võistkonnad hoidsid, Horvaatia kontrollis rahulikult palli ning Jaapan mängis kontratele.

Hoolimata lõppseisust tuleb Jaapanile 16 parema sekka ja lisaajale jõudmise eest kõvasti au anda. Üheteistkümne meetri karistuslöökide puhul saab üldjuhul määravaks kogemus ja seda on horvaatidel ilmselt rohkem, aga samas on jaapanlased näidanud üles suurt meelekindlust, millest penaltite löömisel suurt kasu on.

Nurgalöökide statistika lisaaja teisel poolajal oli 8-4 Jaapanile, mis iseloomustab hästi nende pingutusi ründeruumis. Samuti joonistus sel perioodil selgemalt välja, et nende ründe- ja üldse mänguedu ning –ohtlikkus peitub meeskondlikkuses – indiviidid välja ei joonistu ja kõik mängivad kõigi eest. Samal ajal võideldi mehiselt ja paiguti isegi domineeriti, ehkki jalad olid selleks ajaks juba silmnähtavalt kui puupakud, mis paneb neile veelgi rohkem kiitvaid sõnu ütlema.

Põnevale lisaajale järgnes penaltite löömine. Fantastilise turniiri teinud jaapanlastele oli oma riigi jalgpalliajaloo tegemine minutite läheduses, ning horvaadid olid teinud ära miinimumi ja kogu rahvuse ootuste rahuldamiseks pidid nad kindlasti edasi saama. Enesekindlus ja närvid mõjutasid selles staadiumis kõige rohkem.

Jaapanlaste kogemustenappus rahvusvahelises jalgpallis maksis neile esimese kahe ja ka neljanda löögi puhul kätte; horvaatide kogenud legendid olid hetkeks edu käest laskmas, kuid Dominik Livakovič suutis ära võtta kolm penaltit neljast, mis ületab isegi Wojciech Szczesny MMi penaltistatistikat.

Horvaatia suutis lõpuks võtta oma, väravavahi ja vastaste abiga, kuid kogemus jäi siiski maksma. Jaapanlastest on emotsionaalses mõttes küll kahju, aga ilmselt nad teavad, et nad jõudsid kaugemale, kui keegi neist ootas.