Janno Kivisilla MM-i kommentaar: inglaste kolm lõvi murdsid Teranga lõvid maha
Koostöös Eesti jalgpalli liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu MM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Inglismaa ja Senegali mängu analüüsib Eesti jalgpalli liidu tehniline direktor Janno Kivisild.
Inglismaa - Senegal 3 : 0
Mina isiklikult ootasin seda vastasseisu – kohtusid eelmise EMi finalist ja Aafrika valitsev meister, mis tähendab, et oli hea võimalus võrrelda, millised on kahe kontinendi tipptiimide vahelised jõudude vahekorrad. Lisaks oli palju räägitud ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse duellist – ühel pool oli euroopalik läbimõeldus ja terviklikkus, teisel pool tavapärasest rohkem emotsionaalsust ja ebastandardsust, aga samas füüsilist võimekust ja kirge. Gareth Southgate kirjeldas seda oma pressikonverentsil hästi, kui rääkis Senegalist kui meeskonnast, kel on oma uhkus, võitlusvaim ja usk sellesse, mida nad teevad.
Kuigi lõpptulemus oli 3 : 0 ja Inglismaa seljavõit, siis mängu algus oli nende poolt pisut krobeline. Näha oli, et nad üritasid kontrolli haarata ja olla domineerivam pool. Valdavalt esimesel poolajal mängiti asümmeetriliselt, kus vasakkaitsja Luke Shaw oli kõrgemal, Kyle Walker paremal hoidis aga koos keskkaitsjate John Stonesi ja Harry Maguire’iga kontrollivamaid positsioone. Vasaku ääre kaudu, kuhu liikus palju ka Harry Kane, üritati ülekaalu luua, kui väikesele alale paigutati palju oma meeskonna mängijaid ja prooviti nii Senegali värava lähistele jõuda. Muster oli küll algusest peale arusaadav, aga see ei töötanud hästi, sest individuaalse meisterlikkuse ja füüsise poolest esialgu vastasest üle ei oldud ja palli liigutamise kiirus ja staatilisus ei võimaldanud meeskondlikult loogilisi käike leida. Seetõttu olid paremad võimalused esiti Senegalil, kes oli hästi valmis inglaste lohakusteks ja pallikaotusteks: mängu esimesed kaks paremat võimalust olid just Senegalil, kes ühel juhul Maguire’i ja teisel juhul Bukayo Saka valesöötude järel võimalused said.
Oli tunne, et see strateegia, mis ühelt ja teiselt poolt oli valitud, ei jõuagi esimesel poolajal mingi läbimurde või lahenduseni, aga üllatus-üllatus – Inglismaa 38. minuti värav oli oma põhimõtetelt väga sarnane sellele, mida inglased üritasid kogu esimesel poolajal teha, aga erinevalt eelnevatest olukordadest oli sinna peale pikitud ka mängijate parem mobiilsus ja üksteise leidmine. Jude Bellingham ei olnud enam toetav mängija, vaid avanes kaitseliini taha, Kane sidus Senegali kaitsjad ja tekitas Jordan Hendersonile ruumi, mille pealt ta löögile pääses.
Mängu võtmehetk oli avapoolaja üleminutite Inglismaa kontrarünnak, mille lõpetuseks avas Kane sel MMil oma isikliku väravaarve. Võtmerollis oli taas Bellingham, kes võimsalt ja otsustavalt ise palliga vastase surve alt välja liikus ja otsustava käigu ettepoole leidis.
19-aastase Jude Bellinghami mäng oli üldse fantastiline – ta on tõeliselt hea mängija! See, kui küps, tasakaalukas, füüsiliselt võimekas ja individuaalselt hea tehnikaga ta on... Inglased võivad olla väga-väga rahul, et neil on keskväljal selline mängija. Teda kasutati küll koos Jordan Hendersoniga pigem ründava poolkaitsja kohal, aga teatud olukordades oli näha, kuidas ta oma võimsuse ja kiirusega erinevaid tsoone ründas ja milliste käikudega meeskonnakaaslasi leidis – oma vanuse kohta on ta uskumatult küps mängija.
Kui alguses üritas Inglismaa asümmeetriliselt rünnata ja oli ise pisut passiivne, siis osalt oli selle põhjuseks ka see, et Senegal suutis oma kaitsemängu hästi struktureeritud hoida. Liinide vahed hoiti kompaktsed ja nad liikusid palli peale optimaalselt üle. Probleemid tekkisid siis, kui pall hakkas kiiremini liikuma ja ülekaalu tekitamise tulemusena viidi Senegali kaitse tasakaalust välja. Mõlemad väravad sündisid avapoolajal pisut erinevatest olukordadest, aga mõlemal puhul viidi Senegali kaitse tasakaalust välja ja lõhuti nende struktuur.
Kui teise poolaja alguses tehakse kolm vahetust, siis on sellel kindel mõte – Senegal üritas vastaseid kõrgemalt survestada ja initsiatiivi haarata. Inglasi aitas aga nende ratsionaalne mäng, mida näeme ka paljude teiste Euroopa meeskondade juures – nende huvides ei olnud hakata mängima kiiret ühe värava alt teise alla jalgpalli, vaid nende eesmärk oli mängu kulgu kontrollida. Selle jaoks võeti sobival hetkel pausid, millega heas mõttes mängu rütmi suretada, ja sellega saadi hästi hakkama. Seda, mida Senegal tahtis teisel poolajal ellu viia, ei lastudki neil lõpuks teha.
Kui mõelda kolmanda värava peale, siis see oli täpselt sama, mida Inglismaa üritas avapoolajal teha – rünnaku viimasele käigule eelnes eeltöö vasakul äärel, kuhu ka Kane oli liikunud. Sealt mängiti tsenderdus kasti ja Saka lõi 3 : 0, mis mängu ka sisuliselt ära lõpetas. Viimaste minutite vahetused enam silmapaistvat muutust mängu ei toonud.
Huvitaval kombel on mõlema koondise vapiloomaks lõvid – seekord murdsid Inglaste kolm lõvi Senegali Teranga lõvid korralikult maha.
3 : 0 on justkui väga kindel võit ja täna panid inglased läbimõeldud mänguplaani ja oma tahtmise peale surumisega oma kvaliteedi maksma. Samas on keeruline selle mängu pealt hakata ennustama, mis hakkab juhtuma veerandfinaalis Prantsusmaa vastu, sest see saab olema igal tasandil teistsugune tase, millega inglased peavad laupäeval hakkama saama.
Üks asi, mis võib selles mängus otsustavaks saada, on inglaste keskkaitsjate kiirus. John Stones vahetati 77. minutil välja ning inglased tunnevad muret, sest ta masseeris enne seda korduvalt oma reielihast. Panin ka tähele, millest see alguse sai: Harry Maguire andis ühel hetkel teisel poolajal ootamatu valesöödu, mille ajal oli ta ka ise kaitsestruktuurist väljas, ning Stones pidi minema pikema spurdiga olukorda lappima. Pärast seda hakkas reis talle pisut muret tegema. Just kiirus võib saada Inglismaa keskkaitsjate jaoks suureks katsumuseks. Olivier Giroud’ põhiline kvaliteet pole küll kiirus, aga see mobiilsus ja ebastandardsus, mida prantslased hakkavad pakkuma – kuidas sellega toime tulla? Just Maguire’i kiiruslikud omadused võivad siis määravaks saada.
