KOMMENTAAR | Nõrk vutiriik Brasiilia vajab arenguks lumiseid talvesid?

Oktoobri keskel avaldas kogenud spordiajakirjanik Jaan Martinson Delfis ja Eesti Päevalehes kommentaari pealkirjaga „Otsige võimalusi, mitte vabandusi. Sisehallid ei vii Eesti jalgpalli finaalturniirile“. Arvestades tõsiasja, et Martinson on hetkel Eesti vanim ja kogenuim aktiivne spordiajakirjanik, oli ootamatu, kui kaugele jäi tema kirjutis elementaarsest loogikast ja spordi mõistmises

Martinsoni loo tuum peitus seisukohas, et jalgpallihallide vähesus ei ole peamine põhjus, miks Eestist pole tulnud palju heal tasemel jalgpallureid – tema hinnangul on asi tahtmises: „Nagu öeldud, tuleb leida võimalusi, mitte vabandusi. Talv annab noorele jalgpallurile perfektse võimaluse füüsist arendada – jõusaal, hüpped-kiirendused saepururajal või kergejõustikuhallis, koolikoridoris ja -treppidel, suusatamine... Loomingulisusest oleks abi. Kas Zlatan Ibrahimovićist sai staar treeningutel? Vaadake videotest, kuidas ta palli käsitlemist ja trikke harjutab. Tal pole vaja enamat kui 3 × 3 ruutmeetrit põrandapinda. Kas säärast ruumi Eestimaal ei leia?“

Tule taevas appi! Suhteliselt süütu pealkirja ja juhtlõigu järel eksib Martinsoni mõttekäik kiirelt rappa ning võrdlema hakatakse totaalselt erinevaid asju. Mitte keegi ei vaidle vastu, et Eesti jalgpalluri jaoks ongi talv kehalise võimekuse arendamise koht – see aga ei tähenda ju, et talvel peaks tegelema a i n u l t sellega!

„Mõelda vaid, milline elajas oleks Ronaldost siis veel tulnud, kui ta poleks aasta ringi saanud palliga tegutseda, vaid oleks neli-viis kuud aastast selle asemel suusatanud või saepururajal hüpanud.“

Lausa koomilisel moel toob Martinson sellessamas lõigus välja, et jalgpallurid võiksid trenni teha kergejõustikuHALLIS. Millegipärast ei ole ma näinud, et keegi kuskil parasjagu renoveeritava Tallinna spordihalli otstarbekust või vajadust küsimärgi alla seaks. Kui jalgpalluritele annab talv „perfektse“ võimaluse füüsist arendada, siis mille poolest erinevad vutimehed ja -naised ometi kaugushüppajatest, kümnevõistlejatest ja kettaheitjatest? Kiirendused koolikoridoris (???) kõlavad sealjuures tunduvalt rohkem kergejõustiku- kui jalgpallispetsiifilise treeninguna.

Vaesed brasiillased, kel pole talve?

Lõigu teises pooles pisendab Martinson regulaarsete võistkonnatrennide osakaalu ja jätab mulje, nagu oleksid Zlatan Ibrahimovići viinud maailma tippu vaid väikesel maa-alal tehtud palliharjutused. Huvitav, kas Martinsoni arvates jõudsid Ibrahimović ja Cristiano Ronaldo (kes on tema loos samuti ühe näitena välja toodud) maailma tippu võistkondlike treeningute kiuste?

Ronaldo puhul rõhutab Martinson, et lapsena mängis Madeira saarelt pärit portugallane kitsal asfalttänaval, mille ebatasastes ja keerulistes oludes said tema tribling ja tehnika aluse. Mõelda vaid, milline elajas oleks Ronaldost siis veel tulnud, kui ta poleks aasta ringi saanud palliga tegutseda, vaid oleks neli-viis kuud aastast selle asemel suusatanud või saepururajal hüpanud! Rääkimata veel Brasiilia või Hispaania jalgpalluritest, keda pole samuti lumiste talvedega õnnistatud…

Mitte keegi ei vaidle vastu, et ka väga kehvades oludes on võimalik ennast spordis maailma tippu töötada – nagu paar Jalka numbrit tagasi samadel külgedel kirjutasin, ei piisa selleks aga vaid meeletust tahtejõust, vaid tarvis on ka kõvasti talenti ja näpuotsaga head õnne.

Teiste alade kadedus kumab läbi

„Tegelikult võib sisehallide probleemi üle kanda kogu Eesti spordi konteksti. Millised tingimused ja suusapargid olid Kelly Sildarul?“ küsib Martinson.

Leidis nüüd alles näite! Kelly Sildaru ja tema praeguseks kahetsusväärsel kombel purunenud perekond on teinud tohutuid pingutusi ja ohverdusi, et naine saaks juba teismeeast saati maailma tippu kuuluda. Osata jalgpallist rääkides tuua võrdlus naiste freestyle-suusatamisega… sellist konstruktsiooni oleks võinud oodata mõnelt spordivõõralt poliitikakolumnistilt, mitte peaaegu 30aastase staažiga spordiajakirjanikult. Kogu austuse juures Kelly Sildaru vastu – jalgpallis on konkurents ju meeletult palju suurem kui tema alal.

Martinsoni jutust kumab välja, nagu oleks ta viimasel ajal suhelnud teiste spordialade tegijatega, kellest mõned on jalgpalli suhtes olnud isegi avalikult põlglikud. Teate ju küll neid argumente: „miks ehitame nii palju jalgpallihalle, kui meie jalgpalluritest niikuinii asja ei saa?“ ja „milleks üldse jalgpalli Eestis arendada, niikuinii me mitte kuhugi ei jõua?“. Need inimesed ja väited sobiksid ideaalselt Nõukogude Eestisse, mitte 21. sajandisse! Just siis oli tulemuste ja medalite kultus spordielus kõige alus ja just seetõttu Eesti jalgpall mitmekümneks aastaks varjusurma vajutatigi.

Pole ime, et just Martinson selle konksu otsa on sattunud – ka tema on läbi aja raiunud mantrat, et isegi totaalse nišiala olümpiamedal (samuti MM- või EM-medal olümpiaalal) kaalub üle suurte maailmaalade suursaavutused. Näiteks 2018. aastal, kui suur osa spordiajakirjanikke andis Magnus Kirdi ja Ott Tänaku kõrval aasta meessportlase valimisel punkte ka Premier League’is värava löönud ja Liverpooli Meistrite liiga finaali aidanud Ragnar Klavanile, siis Klavan Martinsoni valikusse ei kuulunud. Erinevalt maadlejast Helary Mägisalust, kes tuli tol aastal Kreeka-Rooma maadluse EMil hõbemedalile. Kusjuures kaaluklassis, mida isegi maailmameistrivõistlustel ei kasutata, rääkimata olümpiamängudest.

Veel Poome ja Klavaneid

Kuid kas sellel kadedusel on üldse reaalset alust? Mõned väiksemad alad tunnevad vist siiamaani, et nad konkureerivad Eesti-siseselt jalgpalliga, tajumata, et Eesti jalgpall ise üritab samal ajal sammu pidada ülejäänud maailma jalgpalliga. Tajumata seda, et jalgpallihallidest ja -väljakutest on Eestis siiamaani suur puudus, sest jalgpalli harrastajaid on Eestis rohkem kui ühelgi teisel alal.

Tajumata seda, et jalgpalluriamet on isegi Euroopa keskmike sekka kuuluvas liigas tohutult tasuv. Rumeenia meedia kirjutas näiteks suvel, et Joonas Tamm teenib sealse tippklubi FCSB ridades sel hooajal 13 000 eurot kuus. Ragnar Klavan teenis Liverpoolis sellest ilmselt veel seitse-kaheksa korda enam. Raske öelda, kui täpsed need andmed on, kuid suurusjärguga ilmselt ei eksita. Ja mõelda vaid, kui palju on Euroopas ja maailmas neid jalgpallureid, kes sarnaseid ja veelgi suuremaid summasid teenivad…

Peadpööritav raha, meeletu populaarsus ja tuntus tähendavad ühtlasi, et tippjalgpalluri töökoht on üks konkurentsitihedamaid – selle nimel teevad lapsest saati üle kogu maailma tööd miljonid ja miljonid. Miks peaks siis keegi tahtma Eesti laste konkurentsivõimet selles karmis maailmas piirata?

Nagu Klavani ja Mart Poomi pealt hästi näeme – karjääri jooksul kogutud teenistusest süstitakse suur osa tagasi Eesti ühiskonda, Eesti jalgpalli. Nemad suutsid tõepoolest murda tippu ilma kodumaiste sisehallideta – aga see ei saa mitte mingil juhul olla ettekääne, et tulevased põlved parematest tingimustest ilma jätta. Ehk oleks nende lend olnud veelgi kõrgem? Ehk oleks meil veel Poome ja Klavaneid?