Suur osa lastest ei jõua kunagi täiskasvanute tippsporti, kuid esimese treeneri mõju saadab neid läbi kogu elu.
Artikkel ilmub Delfi Meedia ja Eesti olümpiakomitee korraldatava arvamuslugude võistluse raames, mille üldine teema on „Sportlane, treener ja toetav keskkond“. Rohkem infot konkursi kohta leiad siit!
Me tõenäoliselt väga tihti ei taju seda ega tunnista endale, kui palju meis on meie esimest treenerit. Päris sageli võime kuulda, et õpilase ja treeneri teed lähevad lahku. Siis on alati kolm võimalust: kas sõbralikult, vaoshoitud viisakusega, kus juttudes on omad alatoonid, või juba tõsise meedialahingu saatel. Aga kümne, 20 või 30 aasta pärast, kui needsamad sportlased juba ise lapsevanematena tagasi vaatavad, hindavad nad tihti oma toonased seisukohad ümber ja esitavad neid nii isa-emana. Kui on valitud treeneriamet, siis täpselt samu, võib-olla natuke nüüdisajastatud meetodeid, väljendeid ning samu piits-ja-präänik-mõjutusvõtteid. Tihti mainitakse: „Kui mina olin noor, siis mina tegin nii, sest minu treener nõudis nii.“ Kas tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb.
