Holland - USA 3:1

Minu jaoks oli huvitav mäng läbi selle, kuidas suudab meediaga duelli pidanud Hollandi peatreener Louis van Gaal selle surve all mängijad tööle panna. Teades seda, kui tasakaalukas ja enesekindel van Gaal on, siis eeldasin, et ta suudab koondise tugevalt ette valmistada.

Holland oli minu jaoks favoriit. Eeldasin, et mõlemal võib olla raskusi kaitses. Holland on traditsiooniliselt harjunud ründava stiiliga, kuid van Gaali ajal nad kaitsevad ka hästi. USA jalgpallikultuur aga on ründav ja pigem on rõhk kõval tempol.

Üllatav oli USA algus. Kohtumine oli üldiselt väga lahtine, palju võimalusi ja mäng käis mitte ainult ühest trahvikastist teise, vaid lausa väravajoonest väravajooneni. Tundus, et oli Brasiilia stiilis mäng: pole vahet, kui palju meile lüüakse, me lööme ise rohkem.

Van Gaal hindab mängus seda, mis tuleb välja siis, kui jalad enam nii värsked pole. Ta on öelnud, et mäng algab 60. minutist. Van Gaal tunnetab seda, mida tihti välja ei öelda, mis annab talle rahu ja seeläbi säilitab ka meeskond rahu. Sarnaselt nägin töötamas Arno Pijpersit. Hollandi jalgpallikultuur on nii sügav ja seal on nii palju kihte, mida treenerid tunnetavad ja selle teadlikkuse kaudu tekib rahu. Rahu ja meelekindluse viis van Gaal õnnestunult mängijateni, kellel võimaldab seeläbi mängida kirglikku ja tulemuslikku jalgpalli.

Hollandi koondises on aluspõhimõtted paigas ja selle peal on individuaalne meisterlikkus, mis aitab olukordi lahendada ja tõi võidu. Van Gaal mängis USA taktikaliselt üle. Teda ei huvita mängu ilu, vaid tulemus. Kui vaja, siis rünnati; kui vaja, siis tõmbuti kaitsesse. Mida rohkem mäng edenes, seda rohkem oli selge, et Holland võidab tarkusega.