Raul Toomla MM-i kommentaar: USA ja Iraani poliitiline taust platsil välja ei paistnud

USA - Iraan mängu ja kahe riigi vahelist keerulist poliitilist tausta, mis on korra varem ka MM-finaalturniirile kandunud, selgitab Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor ja jalgpallisõber Raul Toomla.

Iraan - USA 0:1

USA ja Iraan mängivad MM-finaalturniiridel teist korda ning nende esimene kohtumine 1998. aastal Prantsusmaal oli poliitiliselt laetud. 24 aastat tagasi olid veel suhteliselt värskelt meeles USA saatkonna pantvangikriis ning Ühendriikide toetatud Iraak sõjas Iraaniga. Väljakul keelas Islamivabariigi kõrgeim juht Ali Khamenei Iraani mängijatel ameeriklaste poole mängu alguses kõndida – tava enne mängu, kui võistkonnad rivistuvad. Üks meeskond seisab ja teine liigub ning Iraan pidi liikuma. Neile, kes jälgisid mängu televiisori vahendusel, ei paistnud see poliitika siiski välja, kuna ameeriklased nõustusid ise liikuma. Iraani mängijad tõid ameeriklastele lilled, tehti ühispilt ning mängiti korralik mäng, mis lõppes Iraani 2:1 võiduga.

Kaadri taga oli aga valmis Prantsuse politsei, kuna ühelt poolt oli al-Qaida tõttu kõrgendatud terrorioht ning teiselt poolt oli Iraani opositsiooniline organisatsioon Mujahedin Khalq ostnud mängule tuhandeid pileteid, et seal režiimi vastu protestida. Ka Iraani sisepoliitika pressis ennast mängule, mis nõudis erilisemaid turvameetmeid.

Tänaseks on USA ja Iraani vahelistest suhetest värskelt meeles Donald Trumpi lahkumine Iraani tuumaleppest ning riigile tõsiste sanktsioonide taaskehtestamine. Iraan toetab ka Venemaa invasiooni Ukrainas ja varustab Putinit relvadega. Lisadimensiooni annab siia ka korraldajamaa Katar, kellel on Iraaniga head suhted. Erinevalt USA liitlasest regioonis, Saudi Araabiast. Ning viimase ja Katari vahel oli 2017–2021 korralik tüli, mis lahendati USA ja Kuveidi vahendusel. Too veel mängu Iisrael ning piirkonna suhete võrgustik annab silmad ette selle maailma telenoveladele ja Rannamajadele.

Huvitaval kombel on see poliitiline laetus isegi FIFA-väline. Tõik, et käesoleval MM-il on jalgpalli varjutamas paljud muud teemad, on jalgpalliorganisatsiooni tegevuse tagajärg. Mitte, et FIFA seda tunnistada tahaks, enne külmub põrgu ära, kui nad seda teevad. Aga selle konkreetse mängu tausta puhul ei saa nad tõesti midagi parata.

Ka sellekordne Iraani sisepoliitika tung MM-ile pole FIFA teha. Mängus Inglismaaga ei laulnud Iraani mängijad riigi hümni kaasa, avaldades sellega toetust kodus toimuvatele protestidele. Ja ka publiku seas oli toetusavaldusi näha. Mängus Walesiga koondis laulis, kuid publik vilistas hümni ajal. Lisaks tuli veel lipuafäär, mis tõi kaasa USA peatreeneri vabanduse Iraani ees.

Mängu alustuseks pakkusid taas huvi hümnid ning Iraani mängijad laulsid kaasa. Mäng ise oli päris huvitav ja võitluslik. Esimesel poolajal liikus pall päris kiiresti, kuigi liigutajaks oli enamasti USA koondis. USA surve oli ka mõneti eeldatav, kuna neil oli edasipääsemiseks võitu vaja, Iraanile piisas viigist. Siiski oli nende ülekaal päris korralik, kui mitte öelda totaalne. Iraan ei suutnud 1. poolajal mitte ühtegi pealelööki teha. Surve kandis ka lõpuks vilja, kui Pulisic ameeriklased 38. minutil juhtima viis. Samas ei muutnud USA surve Iraani tooreks ning kohtuniku kaardid jäid taskusse.

Teine poolaeg jätkus samal lainel. 1:0 seis on tihti habras, kuid ei tekkinud tunnet, et USA mängib tulega. Kuni umbes 80. minutini. Iraan oli poolaega alustanud kindlasti aktiivsemalt, kui nad esimesel poolel tegutsesid. Küllaltki poolaja alguses jõuti ka esimese pealelöögini, kuid kõik tundus Ameerika kontrolli all olevat. Mängu põhiaja viimased kümmekond minutit muutusid aga veidi närvilisemaks. Iraan suutis ka omapoolse surve tekitada – nüüd oli neil vaja värav lüüa. Ning nüüdseks traditsioonilistel lisaminutitel tekitati USA värava all ka ohtlikke olukordi. Lõpuks suudeti linnuke saada ka „löögid postide vahele“ lahtrisse.

Teisel poolajal pidi kohtunik ka kaardid kasutusele võtma, kuid mitte rohkem kui mõnes teises mängus. Mängu poliitiline taust platsilt kindlasti välja ei paistnud. Seal oli 22 meest, kes tegid seda, milleks nad seal olid. Nad mängisid jalgpalli. Ja ameeriklased võitsid teenitult, nad olid parem meeskond. Iraan ärkas liiga hilja.

Mängust jäi veel silma, et taas oli staadionil näha täitmata istekohti, kuigi vähem kui mõneski teises mängus. Tühje kohti paistis isegi vähem olevat kui mõnedel kodumeeskonna mängudel, mis on MM-i kontekstis üllatav. Või vähemalt võiks olla üllatav. Võib-olla see ainult tundub nii, kuid publikut näib mängu kestel vähemaks jäävat. Jäi mulje, et pärast pooletunnist mängu oli staadionitoole rohkem näha kui mängu alguses. Ka ei olnud publikul kiire teise poolaja alguseks kohtadele tagasi minemisega, mõned vist ei jõudnud sinna mängu lõpukski. Eeldatavasti ei vaadata seekordset jalgpallipidu ka muudel traditsioonilistel viisidel, kuna Euroopa linnade keskväljakuid kaunistavad arvatavasti suurte ekraanide asemel jõuluturud. Ning jalgpallivaatamisest inspireeritud poisid-tüdrukud saavad haarata palli ning minna välja ... eee ... suusatama.