Kusagilt väga lähedalt kostub iga natukese aja tagant koputus, nagu keegi vahetpidamata toksiks, ebameeldivalt, põhjustades üha kriipivamat südamevalu. Kas ma ikka teen... Kahtlused ja kõhklused poevad vägisi naha vahele, võtavad võimust. Halli uduna vajub sportliku noormehe peale enesehaletsuse muserdav vari.
Värskelt 18. sünnipäeva tähistanud Mihkel ei saa und. Juba mitmendat tundi, tegelikult mitmendat õhtut. Peas tiirlevad ketserlikud mõtted.
Kas ma ikka teen kõik endast oleneva, et kasvada võimekaks sportlaseks? See on minu unistus, sinna ma ju pürgin. Kohe päris tippu välja! Suurtele areenidele, televiisorisse. Mõelda vaid, saaksin kuulsaks ja profileping tooks sisse suuri summasid. See oleks äge elu! Miljonärina... Aga kas ma ikkagi tegutsen ööpäevaringselt unelmates helendava eesmärgi nimel? Või kujutan ette, et teen kõik, mis võimalik, aga tegelikult teen poole vinnaga. Petan ennast, samuti teisi. Annan liiga lihtsasti järele siit ja sealt. Püüan pidevalt leida pidepunkte, mis annaks võimaluse järeleandmisi teha. Ja viimasel nädalal ei ole õnnestunud treeningul mitte kui midagi. Olen kehv. Peaksin vist proovima midagi muud...
Artikkel ilmub Delfi Meedia ja Eesti olümpiakomitee korraldatava arvamuslugude konkursi raames, mille üldine teema on „Sportlane, treener ja toetav keskkond“. Rohkem infot konkursi kohta leiad siit!
