Janno Kivisilla MM-i kommentaar: Maroko lustakad standardolukorrad ja Belgia kuldne põlvkond
Maroko kombinatsioon südikusest, energiast, loovusest ja meisterlikkusest sepistas järjekordse suurüllatuse MM-finaalturniiril, kirjutab jalgpalliliidu tehniline direktor ja pikaaegne meeste koondise abitreener Janno Kivisild.
Belgia - Maroko 0:2
Viimaste suurturniiride eel ja ajal räägitakse alatasa Belgia koondise kuldse põlvkonna viimasest võimalusest midagi võita. Belgiale pole see lihtne, sest ootused on kasvanud ja praegune MM-finaalturniir on paljude ekspertide arvates tõesti viimane võimalus praegusel kuldsel põlvkonna midagi võita.
Esimeses voorus võis Belgia rahul olla kolme punktiga, kuid mitte mängupildiga, sest matšis Kanadaga puudus enesekindlus. Samas Maroko suutis esimeses voorus ilusa mänguga saavutada soliidse viigi Horvaatiaga. Marokol oli esimesest mängust rohkem head emotsiooni kaasa võtta.
Kui avavile kõlas, oli väga huvitav tähele panna, et tegu on sisuliselt Maroko kodumänguga: tribüünidelt kõlas Belgia rünnakute ajal tugev vile ja Maroko rünnakute ajal toetuskisa.
Mängu algust kontrollis igast aspektist Belgia ja selle põhjus oli nende ääretult ratsionaalne stiil. Belgia 5-3-2 asetus annab võimaluse väga turvaliselt ja suurte jõududega kaitsta, lappida individuaalseid eksimusi, mis paratamatult sisse tulevad. Asetus ei soodusta vasturünnakuid, aga annab võimaluse pall säilitada ja positsioonilist rünnakut üles ehitama hakata. Ainsana tegutsesid nö raamist väljas Kevin De Bruyne ja Eden Hazard, kellel oli rohkem vabadust ja kes said mängulugemisele tuginedes tegutseda, positsioone vahetada jne.
Maroko koondis mängis kaitses distsiplineeritult, nad teadsid, kuidas Belgia rünnakuid kaitsta, tegid seda meeskondlikult ja südikalt. Maroko rünnakuvõimalused tekkisid pigem individuaalse meisterlikkuse või Belgia individuaalsete eksimuste kaudu valdavalt äärtel, kus Maroko sai kasutada kiirust, osavust ja ebastandardsust.
Esimese poolaja loogika vastaselt oli esimesel lisaminutil lõhkemas üllatuspomm, kui Maroko lõi värava ja sai 2 minutit ja 17 sekundit sellest rõõmu tunda, misjärel videokohtunik fikseeris suluseisu. See oli Belgiale hoiatus, et standardolukorrad on Maroko trump.
Teise poolaja algus sarnanes esimesele, aga Maroko tuli vaheajalt parema energiaga. Belgia proovis mängu kontrollida ja palli vallata, kuid Maroko kiirem ja kõrgem surve tekitas parasjagu peavalu. Teise poolaja esimese 15 minuti jooksul proovis Maroko esimese poolaja mustrist välja tulla ja panna Belgiat rohkem oma väljakupoolel keerulistesse olukordadesse. Hakkas silma, et Belgia poolkaitsjad Onana ja Witsel olid raskustes ettepoole käikude leidmisel.
Teine poolaeg oli üldjoontes võrdsem kui esimene. Teatud perioodil suutis Belgia domineerida, aga Maroko esitus oli südikas ja hea energiaga, Belgia käigud pandi kinni ning tekitati kiiruse ja meisterlikkusega ohtlikke olukordi.
Mängu võtmehetk oli 73. minutil sündinud avavärav, mis oli väga sarnane avapoolaja lõpu karistuslöögile. Mõlemad väravavavõrgus maandunud Maroko standardolukorrad olid lustakad ja atraktiivsed vaadata, sest olid kiired, võimsad, plahvatuslikud, nende vastu on keeruline mängida. Avavärav oli kombinatsioon meisterlikkust sooritusest, väravavaht Thibaut Courtois valearvestusest ja kaitsjate passiivsusest. Tõsi, kaitsjatel on keeruline sellisele pallile vastu minna, sest iga väike puude võib olla pöördumatute tagajärgedega.
Maroko kaitsemängu kvaliteeti näitab muuhulgas see, et kui Belgia tõi kaotusseisus platsile Romelu Lukaku ja lootis, et see toob muudatusi, siis tegelikult ei saanud Lukaku praktiliselt palligi.
MM-finaalturniiri jälgides on tunne, et Katari kuum kliima mõjutab Euroopa võistkondi märgatavalt. Ka täna oli tunne, et Belgia mängutempo kannatas ja neil hakkas varem raske kui Marokol. Kui see tõesti nii on, siis on see lisakatsumus Belgiale ja kõigile Euroopa koondistele.
