Inna Kiss-Zlidnise MM-i kommentaar: kaks individuaalselt välja mängitud löögiolukorda tõid Argentinale edu

Maailmameistrivõistluste finaalturniiri ajal saab iga mängu järel Delfist lugeda värskeid ja huvitavaid arvamusi Eesti jalgpalliga seotud inimestelt. Argentina ja Mehhiko kohtumist analüüsis naiste koondise kapten Inna Kiss-Zlidnis.

Argentina – Mehhiko 2:0

Enne finaalturniiri algust arvasin, et Argentina ja Mehhiko on mõlemad oma alagrupi soosikud. Siis hakkasid mängud pihta ja selgus, et kummagi meeskonna esimene tulemus ei olnud rahuldav. Omavahelise mängu avavile eel oli seis eriti põnev. Poola 2:0 võit Saudi Araabia üle viis nad võrdselt kolme punktiga alagruppi juhtima, Mehhiko paiknes ühe punktiga kolmandal kohal ja suursoosik Argentina null punktiga viimasel positsioonil. Argentina jaoks määras turniiri teine kohtumine edasise – kas sellelt MM-ilt on võimalus saada veel kõik või siis mitte midagi. See oli Argentinale justkui finaalmäng. Olin kindel, et näeme hea tempo ja tasemega mängu. Emotsionaalne surve edasipääsu pärast ja kõik need üleminutid - hea jalgpalliõhtu paistis olema garanteeritud.

Lootustele vastupidiselt mängisid meeskonnad suhteliselt kinnist jalgpalli. Seda kinnitas ka statistika, kui kuni 75. minutini tehti kahe meeskonna peale ainult üks löök väravale.

Tundus, et Argentina ei osanud leida käike Mehhiko kaitseliinist läbi mängimiseks ja väravavõimaluse tekitamiseks. Huvitav, et Argetina tegi võrreldes esimese kohtumisega lausa viis vahetust. Saab ainult oletada, et selline otsus tuli peatreenerilt lahja esimese mängu tagajärjel või soovis ta pigem kasutada kaotuse surveta mängijaid. Mulle tundus, et Argentina keskväljal alustasid jalgpallurid, kes pole kunagi koos mänginud. Täiesti võimalik, et selle pärast ei olnud Argentina mängus näha teadlikku rünnaku ehitamist ega lõpetamist. Mehhiko hävitas isegi seda natukest, mis Argentinal õnnestus luua. Palju vigu ning mängupeatusi raskendas mängu tempo kasvatamist.

Teine poolaeg ei alanud erinevalt esimesest. Mängu algusest kuni avaväravani ei suutnud kumbki meeskond väravaolukordi luua. Ja siis tuli Messi tabamus. Põhimõtteliselt mitte kuskilt, esimene Messi löök väravale ja esimene värav. See sundis Mehhikot rohkem riskima ja avanema, mis omakorda tekitas Argentinale ruumi oma mängu ülesehitamiseks.

Mängu otsustasid ära kauglöögid. Iga jalgpallur teab, et kui peale ei löö, siis väravat ei sünni. Rünnakute ülesehituse puudumise ning vastase täieliku kaitsebloki olukorras pidi kasutama kõiki võimalikke meetmeid. Kaks individuaalselt välja mängitud löögiolukorda tõid Argentinale edu. Mõlemad Mehhiko ja Argentina on pigem eeldatavad alagrupist edasisaajad, muidugi teoreetiliselt võib neile ka kandadele astujaid olla.

Palju räägitakse tänavuse MM-i rekordiliselt pikkadest lisaaegadest. Mulle tundub, et see on tegelikult põnevust juurde lisanud. Dramaatilisi viimaseid hetki jagub igasse mängu, mis kindlasti annab turniirile teravust juurde. Head meelt teevad ka üllatustulemused peaaegu igas alagrupis. Need tõestavad, et pall on ümmargune ja kuni kohtuniku lõpuvileni on kõik võimalik.

Jalgpallifännina loodan, et vähemalt üks nendest üllatuslugudest jääb veel õhku ja saab jätku. Nii nagu näiteks Islandi EURO 2016 teekond, kui nad võitsid fännide südameid kogu maailmas.