Martin Reimi MM-kommentaar: Brasiilia näitas tiitlivõitja potentsiaali

Koostöös Eesti jalgpalli liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu MM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Brasiilia 2:0 võitu Serbia üle analüüsib Eesti jalgpallikoondise rekordinternatsionaal ja endine peatreener Martin Reim.

Väga hea ja äge mäng ning loomulikult Brasiilia vääris võitu. Samas oli tüüpiline turniiri esimene mäng, kus brasiillased ei saanud end esimesel poolajal kohe käima, kuigi on üks suurimaid favoriite. Samas oli mängus mõnusat fiilingut kohe algusest peale ning oli näha, et siit tuleb momente ja võimalusi.

Ei taha üldse alahinnata Serbia tiimi, kes on väga tugev ja võib alagrupist ka teisena edasi saada. Võimsust on seal kõvasti, aga tundub, et osavuse ja kiirusega jäid nad lõpus hätta, nende jalad olid väheke väsinumad.

Brasiiliat võib esimese vooru esimese mängu põhjal väga kõvaks tiitlipretendendiks pidada, aga kõik asjad on ikkagi ka suure küsimärgiga. Me oleme näinud palju jalgpalli suurturniire, kus tiitlivõitja alustab väga kehvalt ja saab alagrupist vaevalt edasi. Tiitlivõiduks sellest ühest heast mängust ei piisa, aga selline hea tunnetus oli Brasiilial küll olemas.

Muidugi meeldis mulle ka Neymar. Kuigi ta oli palju pikali nagu tavaliselt, siis see mängurõõm ning tahe palliga liikuda ja toimetada oli ründajal suur. Brasiilial on üldse seda ründevõimsust väga-väga palju.

Ma ei taha öelda, et selle võistkonna puhul oli üllatus, aga see kaitse kindlus ja töö kaitses oli väga võimas ka Brasiilia poolt. Au ja kiitus, et Brasiilia ei olnud täna selline tiim, et lööge meile palju tahate, me lööme ikka teist rohkem, vaid pigem oli nii, et kaitse hoiame suhteliselt kindlalt lukus ja lööme ise paar tükki. Serbia võimsus ja kiirus võeti põhimõtteliselt maha ning just eriti teisel poolajal.

Samas mängis Brasiilia kaks erinevat poolaega ja ma arvan, et see ongi suurturniiri puhul täiesti loomulik. Vajalikku mängurütmi saamine nõuab meeskonnal harjumist ja ega Brasiiliagi pole Euroopa satsidega väga tihti mänginud.

Serbia on absoluutselt teist tüüpi võistkond, kui on vastas Argentiina, Tšiili või Uruguai ja see vajab kompamist, kuigi esimesel poolajal oli ka momente, kus lõpus häid lahendusi ei tulnud. Pigem oli Brasiilia poole pealt vaadates hea meel, et nad suutsid teisel poolajal veel käigu juurde panna ja ei vajunud ära. Ma arvan, et see on täiesti loomulik mängu areng. Kõik võistkonnad mängivad alles esimesi mänge ja elavad sisse.

Esimene ring annab küll mingisuguse pildi, kuid mitte lõplikku selgust. Ma arvan, et nii mõnigi võistkond, kes on esimeses mängus alt läinud tõuseb tuhast ja läheb väga kaugele lõpufaasi välja. See on suurturniiride tavapärane rütm.

Praegu vaatad, et Brasiilia oli parim, aga me ei saa hetkel võrrelda neid Inglismaa, Prantsusmaa või Hispaaniaga, kellel oli vastane niipalju nõrgem. Serbia oli ikkagi väga korralik vastane. Püssirohtu peab aga jätkuma seitsmeks mänguks. Muutusi ja asju võib tulla turniiri jooksul palju ning see teebki asja põnevamaks.