Mario Hansi MM-i kommentaar: Uruguay ja Lõuna-Korea pakkusid kaitsemängu fanaatikutele tõelise maiuspala
(2)
Uruguay ja Lõuna-Korea kohtumise eel võis mängijate nimede taga olevaid klubisid arvesse võttes kerge favoriidikoorma Uruguay võistkonna õlule asetada. Mõlemad võistkonnad on oma koosseisult pigem kogenute killast, mille puhul võis eeldada, et väga suurt „hurraa-jalgpalli“ me selles mängus ei näe. Küllaltki sarnased ollakse ka oma mängustiililt: mõlemad on väga mitmekülgsed ja kohanemisvõimelised.
Mäng ise hakkas väga tuliselt. Oli kõvasti üles-alla jooksmist ja duellides tagasi ei hoitud. Esimese kümne minuti järel loksus mäng oma kindlasse rütmi, kus palliga üritavam pool oli Lõuna-Korea ja pallita tegutsedes oli mõlema võistkonna peamine eesmärk säilitada maksimaalne võimalik kompaktsus keskväljal ning suunata vastaste rünnakuüritused äärtele.
Kui mõned Lõuna-Korea lühikese söödukombinatsiooni tulemusel tekitatud võimalused välja arvata, siis tekkisid magusaimad rünnakuvõimalused ülemineku olukordadest. Nendes situatsioonides polnud vastane jõudnud veel kaitseblokki organiseerida või siis rünnati ootamatute pikkade pallidega kaitseliini taha.
Teine poolaeg jätkus samadel radadel, kus eeskujulik kaitsetöö ja pragmaatiline rünnak ei lubanud mängul väga lahtiseks minna. Suurem rõhk eelnevalt mainitud üleminekutele ja sumbuursest võitlusest pudenenud teistele pallidele võinuks olla lahendus väravavõimaluste tekitamiseks. Samas oleksid mõlemad võistkonnad sellise lähenemisega riskinud mängurütmi kaotamisega ja vastasele kontrolli loovutamisega.
Mäng lõppfaasis vajus Lõuna-Korea oma kaitseblokiga eriti madalale, mis võimaldas tänu kiiretele äärevahetustele Uruguayl leida häid positsioone tsenderdamiseks. Kastis oli neil ju piisavalt jõudu ja suurust, eriti läbi vahetusest sekkunud Edison Cavani. Paraku ei suudetud ülekaalu saavutada või isegi ei proovitud piisavalt ära kasutada. Lõpuminutitel said kaugelt oma täpsust proovida ka võistkondade staarmängijad Son ja Valverde, kes mõlemad tuntud oma valusa jala poolest, aga needki üritused ei toonud soovitud tulemust.
Kokkuvõttes meeskondlikule kaitsemängule rajatud ja igati aus 0:0 viik, mis küll paljudele kaasaelajatele väravate puudumise tõttu pettumust võis valmistada. Samas oli see suurematele kaitsemängu fanaatikutele tõeline maiuspala.
Kindlasti ootab iga jalgpallisõber samasugust kompromissitut võitlust ka teistest finaalturniiri mängudest. Löödud väravad saavad olema ainult kirsiks tordil. Väga huvitav saab olema jälgida rahvusvahelise tipp-jalgpalli trende ja vaadata mänge ka sellise pilguga, et milline võiks jalgpall välja näha aastal 2030.
