Pall on ümmargune – nii öeldakse siis, kui soovitakse esile tuua jalgpalli ettearvamatust, rõhutada seda, et kõik on võimalik. Nõnda oli see Jaapani jaoks, sest pallivaldamine ja ohtlikud olukorrad olid ülivõimsalt Saksamaa kasuks, kuid tulemuses see ei väljendunud. „Pall on ümmargune“ väljend sobib iseloomustama ka Saksamaa mängu – see oli liiga ümmargune ja otsustamatu. Väga sarnane sellele, millega neli aastat tagasi kaotati Lõuna-Koreale ja lõpetati MM-finaalturniir tiitlikaitsjana katastroofiga.

Esimesel poolajal hoidis Saksamaa mängu üle kontrolli, tempo oli pigem aeglane ja otsiv, aga mõlemad olid valmis kiirelt nõelama. Kummalisel kombel sobis see mõlemale: Saksamaale meeldib kassi ja hiirt mängida, et kiirete tempomuudatustega väravani jõuda, Jaapan jällegi panustas vasturünnakutele.

Saksamaa peatreener Hansi Flicki plaanis liikus vasakkaitsja David Raum julgelt rünnakule, kaitses jäi korda hoidma kolmemeheline liin, kuhu kuulus veidi üllatuslikult Nico Schlotterbeck. See jättis Jaapanile paremasse äärde ruumi, mida kasutati edukalt vasturünnakul 8. minutil, mil nende värav suluseisu tõttu tühistati. Raumiga võetud risk tasus end ära pärast esimest pooltundi, kui tema vastu tehti penaltit väärinud viga ja Ilkay Gündogan realiseeris 11 meetri karistuslöögi.

Teisel poolajal ei õnnestunud Saksamaal mängu lukku keerata ehk lüüa teist väravat või hoida mängu lihtsalt lõpuni kontrolli all. Võimalusi teise tabamuse saavutamiseks oli mitu, neist parim Gündoganil (60. minutil tabas tema löök posti). 70. minuti paiku kadus mäng Saksamaa kontrolli alt, kui Jaapanil tekkisid järjepanu väga head võimalused. Saksamaa proovis vahetustega midagi muuta, aga see ei toonud tulu. 75. ja 83. minuti Jaapani väravad viisi Saksamaa ahastusse.

Mängu eel ütles Saksamaa legend Lothar Matthäus, et kohtumist Jaapani vastu tuleks võtta ettevaatlikult ja pigem kaitsvalt. Peatreener Flick rääkis, et on suur Jaapani jalgpalli austaja ja tõstis esile nende Bundesligas mängivaid staare. Sakslaste põhitegija Joshua Kimmich meenutas, et nad on oodanud neli aastat, et häbi maha pesta. Sellest kõigest hoolimata tundus, et Saksamaa võttis head tulemust Jaapani vastu millegi iseenesest mõistetavana. Ülbuse ja enesekindluse vahel on õrn piir.

Mis saab edasi? Kas kordub nelja aasta tagune altminek või toob Matthäusi poolt Saksamaa Messiks ristitud Jamal Musiala koos peagi vigastusest paraneva Leroy Sanega kastanid tulest välja?