„Tore on seda tiitlit vastu võtta. Kuigi, kui sa oled sportlane olnud, siis sa tead, et sportlasena saad sa tunnustuse iseenda saavutuste eest, aga treenerina tunnustatakse sind, kui keegi teine midagi saavutab,“ ütles kahtedel olümpiamängudel sportlasena käinud ja varasemalt mitmeid kordi Eesti parimaks meestriatleediks valitud Albert. „Ma arvan, et mul on treenerina veel pikk teekond minna ja ma arvan, et need saavutused, mida noored korda saatsid, on küll väga toredad, aga ka neil on veel pikk tee minna.“

Albert juhendab igapäevaselt 21CC triatloniklubi saavutussportlaste gruppi Tr1hards ning mitmeid harrastajaid. Noorte Euroopa meistrivõistlustel pälvisid tema juhendatavad Gregor Rasva 9. ja Liis Kapten 25. koha. Teatevõistkond koosseisus Rasva, Kapten, Oskar Hein ja Etriin Etverk sai aga kõrge 12. koha, mis on eestlastele läbi aegade parim tulemus. Ironmani maailmameistrivõistlustel Hawaiil teenis Timmo Jeret oma vanuseklassis 3. koha ajaga 8:49.16.

„Ma olengi vaatanud enda tööd grupipõhiselt – kas ma olen suutnud viia grupis kõiki edasi. Sel aastal, kui peale vaadata ja mõned objektiivsed põhjused nagu kaitsevägi jms välja võtta, on kõik grupiliikmed suutnud sammu võrra edasi astuda,“ jätkas Albert.

„Lihtsalt mõned grupiliikmed astusid nii palju, et neid sai ka rahvusvahelisel areenil tähele panna. Kui me vaatame Eesti 12. kohta teatetriatloni EM-il, siis meie viimase vahetuse võistleja Etriin Etverk jooksis reaalselt finišisprinti Šveitsiga. Kui me võtame, millised vahendid on Šveitsis tegeleda noorte triatleetidega ja millised vahendid on Eestil, siis see vahe on üüratu, alustades palgaliste treenerite või treeningtingimustega. Meie noored peavadki olema tublimad, ületama suuremaid raskusi, aga ma arvan, et kui tulevikus soovitakse tippsporti suunduda, siis see on hea, sest nad on harjunud vähesega ja nad saavad hästi rasketes tingimustes hakkama. Nende motivatsioon on pigem sisemine kui väliselt saadud tunnustus, sest asjad tulevad natuke raskemalt neile.“

Alberti treenitavatest harrastustriatleetidest kvalifitseerus tänavusele Ironman Hawaiile üheksa sportlast. „Kunagi ma andsin lubaduse, et kui viis tükki kvalifitseerub, siis lähen Hawaiile kohale ja nüüd mul polnud pääsu. Läksin kohale ja vaatasin, kuidas nad seal võistlevad,“ naljatles Albert. „Üldse eestlaste esindus sel aastal oli muljetavaldav. Usun, et sellist 21 eestlasega esindust peab veel ootama pikki aastaid enne, kui taas selline delegatsioon suudab end kvalifikatsioonisõelast läbi murda.“

Pikemas perspektiivis loodab Albert, et noored saavad üksteiselt innustust, et ka Eestist on võimalik end maailmaareenile murda. „Tore oleks järgmisel aastal noortega, ja mitte pannes neile nüüd suurt survet peale, aga et järgmine generatsioon noori suudaks Gregori, Etriini, Liisi ja Oskari tegudest innustuda ja nad mõtleksid, et äkki me suudame järgmisel aastal sarnaselt esineda. Kuidas neil see võistluspäev välja tuleb on iseasi, aga et nad said innustust, et Eestist, siit lume vahelt, on võimalik suvespordialal sellises vanuses kenasti esineda. Ja need, kes tänavu tulemuse saavutasid, läheksid samamoodi edasi ka järgmises vanuserühmas ning saaksid samamoodi hakkama ja näitaksid teed järgmistele.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid