Marek Lemsalu MM-i kommentaar: tahe vedas Tuneesia lõpuni välja

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat Katari MM-i mängu maailmameistrivõistluste kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja mängu kangelasi. Taani ja Tuneesia väravateta lõppenud viiki analüüsib endine Eesti jalgpallikoondislane Marek Lemsalu.

Järjekordselt vinge mäng. Kes oskas öelda, et Taani saab Tuneesia vastu raske 0:0 viigi. Aafrika jalgpall ei ole ju nõrk ja Senegal näitas ka, et neil on klassi nii, et vähe pole, aga ikka ootad sellist Euroopa tiimide powerit aafriklaste vastu. Siin ei saa tavaliselt muud moodi minna.

Taanlased reaalselt tahtsid võita ja andsid mängus absoluutselt kõik. Taani on tugevam ja suurema potentsiaaliga, aga Tuneesia näitas, kui hästi on võimalik tugevamate vastu mängida. Tuneeslastel oli ka endal mitu väga head võimalust, kust oleks võinud ka taanlasi karistada.

Mulle väga meeldis see Tuneesia meeste häälestus. Silma jäi nende vasakkaitsja, kes juba esimesel minutil Erikseni palli peale lendas ja lõi ise seepeale endale kohe käega vastu rinda. See on tavaliselt üle reageerimine, sest kui teed hea täklingu, ei hakka ju rahvast kohe kaasa tõmbama, aga see mees oli selleks mänguks nii valmis. Eriksen ka vaatas, et mis asi see nüüd oli.

Tuneesia mängijad on väga heas vormis. Lõpus on kõigil jalad töntsid, aga üks-ühele mängus olid nad liikuvad ja tugevad ning siis vaatad, et vennad tulevad ja mängivad rind kummis ees ja pole mingit aukartust.

Aga kui ma vaatan mängu lõppu ja tulemust, siis ma saan aru, et Tuneesia mängijad olid kõik mänguks hästi üles krutitud. Treener oli head tööd teinud ja mehed olid selles mänguks nii hästi valmis.

Tulemus on hea ja mäng oli hea. Isegi mängu kommentaatorid küsisid kui taanlased ründavad, et kas nüüd tuleb, aga ei tulnud ning momente, intriige ja kõike oli. Tuneeslased tegid sellest mängu, nad panid südame ja kvaliteediga.

Kui nõrgem mängib tugevamaga, siis alati püüad Eesti sinna kusagile ära sokutada ja mõtled kuidas on võimalik selline usk ja tahe lõpuni välja vedada. See on täpselt selline moment, millest on palju õppida. Klassivahe võib ju olla ja üks tiim võib tugevam olla, aga lihtsalt see tahe vedas Tuneesia lõpuni välja.

Muidugi on jalgpallis edu saamiseks kõiki asju vaja. Seekord tegid mõlemad väravavahid supertõrjeid ja päästsid oma meeskonda. Keegi ei tea ju Tuneesia liigast midagi, aga mees tuli sealt ja pani väravas nii, et vähe pole.

Ka staadionil valitses suurepärane meeleolu. Tribüünidel oli ühtne punane meri nii, et oli raske aru saada, kus kellegi fännid on. Väga vingelt elasid kaasa. Selles mängus tuli hästi välja ka vilekoor. Kui vastaste käes oli pall, siis andsid fännid sellest märku, et selline asi neile üldse ei sobi.

Pilti on tulnud ka VAR-i teema ja Argentina – Saudi Araabia mängu puhul just eriti. Kõik need momendid vaadatakse hästi põhjalikult läbi ja nüüd ongi selline tunne, et ei saa üldse õieti rõõmustada. Kui oled mingi tiimi fänn ja löödi värav, siis peaks olema „yess“ tunne, aga kogu aeg on nii, et äkki keegi kusagil midagi tegi ja võetakse ikkagi ära.

Ma olen VAR-i ja õigluse poolt, aga lihtsalt mingil hetkel see segab. Fännina on kogu aeg selline tunne, et kas ma võin nüüd rõõmustada või ei. Hakkab tekkima ebausk, et ma pigem ikka ei rõõmusta ja ootame selle kohtuniku otsuse ka ära ning siis lasen kõik laulud välja. Aga eks me peame sellega harjuma ja mängijad kaasa arvatud.

Samas ei ole enam tunnet, et favoriidid võtavad kindlasti võidud ära ja panustajad peavad hakkama ümber mõtlema. See on jalgpallile ainult kasuks. Kuna mul Itaalia puudumisel Kataris oma lemmiktiimi pole, siis mulle meeldib tugevama ja nõrgema vastasseis.

Muidugi on seal ka õnne vaja ning seda oli ka Tuneesial ja kohati ka Taanil. Turniiril on juba vürtsi kõvasti ning väga hästi on mängud alanud ja väravaid on löödud kõvasti. Aga ka 0:0 mäng võib olla fantastiliselt huvitav.