Senegal – Holland 0 : 2

Maailmameistrivõistluste algus Kataris võttis tuju ära – korraldajamaa oli avamängus kehvakene ning teine patuoinas Iraan sai inglaste käest korraliku keretäie. See andis lisavõimaluse teiste teemadega tegelemiseks ja minugi peast käis läbi igasuguseid mõtteid, kuni ühel hetkel meenus ehmatusega järgmise turniiri toimumispaik – USA, Kanada ja Mehhiko – selle ajaloolises kurbuses ja ma taipasin, et asjad saavad minna vaid hullemaks.

Erinevate kohustuste tõttu olin turniiri esimesi mänge näinud ainult silmanurgast ning kuna pidin Senegai Hollandi vahelisest mängust Delfile kirjutama, siis olin varakult teleka ees ja rõõmustasin, sest Al Thumama staadion on tõeline iludus, aga samal hetkel tabasin end mõttelt, et kas mul üldse on õigus nii mõelda ja tunda. Tegelikult oli ka Katari ja Ecuadori mängu hetketi jälgides – tegin seda jalgpallihooaja piduliku lõpetamise õhtusöögil Eesti tippklubidega – tulnud samasuguseid mõtteid. Näiteks siis, kui näidati Katari koondise fänne, oli kohal kahtlus, kas nad ikka on ehtsad; kui ecuadorlaste esimene värav tühistati, tekkis mure kohtunike pärast ja nii edasi. Peale hooajalõpugalat öösel Saaremaale sõites mõtlesin pikalt selle üle, kuidas meie mõttemaailma kujundatakse, ja need ei olnud toredad mõtted.

Valitseva Aafrika meistri Senegali ja pikalt Euroopa tipu lähedale kuuluva Hollandi mäng tõotas eelneva tühistada ja õnneks nii läkski.

Esimese kuueteistkümne minutiga tegi kumbki meeskond kolm ohtlikku pallikaotust, mis kinnitas, et Aafrika meeskondadel on endiselt kaitsmisega probleeme ja et Hollandil on Euroopas samasugune kuulsus – kaitses mängivad seal tüübid, kes Kesk-Euroopa jalgpallis oleksid pigem poolkaitsjad ja Põhjamaades ründajad. Jõudsin mõelda, et van Dijk on selles osas erand, aga täpselt siis kaotas ka tema riskantselt palli. Hollandi rünnakud olid sellistes olukordades ohtlikumad kui nende vastaste omad, aga otsustavatel hetkedel jäi kas õige veidi puudu või siis tegi de Jong vale otsuse ning seepärast ei jõutud enne esimese värava saavutamist 84. minutil kordagi löögini väravaraami.

Hollandi treeneripingil istus van Gaali kõrval abitreenerina Edgar Davids ja mulle meenus, kuidas ta mind 2001. aastal Tallinnas toimunud A. Le Coq Arena avamängu ajal Hollandisse külla kutsus. Kusjuures kutsega kaasnenud lause kõlas umbes „ma näitan sulle selliseid kohti, mida sa uneski pole ette kujutanud“. Hollandi treener oli toona samuti van Gaal ning Davidsil oli aega minuga lobisemiseks põhjusel, et ta oli toona nandrolooni kasutamise tõttu mängukeelu all. Olime Arno Pijpersiga pidanud omal aja maha pikki vestlusi Hollandi jalgpallist ning üks teemadest oli hollandlaste ja Surinami päritolu mängijate ühtseks tiimiks vormimine. Ilmselt täidab Edgar Davids Hollandi koondise juures praegu just sellist rolli; vaatasin huvi pärast mehe treeneri-CV-d ja see kinnitas minu mõtteid.

Mängu kirjeldas seegi, et kui üks või teine meeskond sai surve peale, siis oli see korralik, aga iseloomulik oli ka mõlema tiimi eelkõige meeskondlik kaitsemäng, mis tähendas, et vastase positsioonirünnaku tekkimisel koondati oma meeskond palli ja värava vahele. Koduses kastis olid hollandlased organiseeritumad ja rahulikumad kui senegallased ning seegi oli põhjuseks, miks mäng lõppes just sellise tulemusega.

Mängutempo oli meeldivalt kõrge, aga teiselgi poolajal tuli ette märkimisväärseid pallikaotusi, kusjuures de Jong paistis sellega eriliselt silma. Tõsi, tema oli ka see mees, kes esimesele väravale hea eeltöö tegi.

Senegal tegi sümpaatse mängu, paraku pelgan, et aafriklaste mäng selliseks jääbki ja parimate hulka jõuda läheb neil keeruliseks. Eurooplaste pragmaatilisus või õigemini tasakaal emotsionaalse ja ratsionaalse mängupoole vahel ning lõunaameeriklaste meisterlikkus ja kirglikkus lihtsalt ei lase neil tulemuseni jõuda.

Igatahes on tore ja tähtis, et maailmameistrivõistlused jalgpallis lõpuks alguse said.