Karl Jakob Heina MM-i kommentaar: Inglismaad iseloomustab tugev ründemäng
Koostöös Eesti jalgpalli liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu Maailma meistrivõistluste kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu ja mängu kangelasi. Inglismaa ja Iraani vahel toimunud kohtumist analüüsis Eesti meeste koondise väravavaht Karl Jakob Hein.
Inglismaa – Iraan 6:2
Inglismaal klubijalgpalli mängides on väga selgelt tunnetada nende praeguse koondise kuvandit, mida saab iseloomustada märksõnadega: noor, ambitsioonikas ja energiat täis. Koondise seljataga seisab kogu riik ja fännid. Ühtsus on Inglismaale tagasi tulnud. Mängides kolme Inglismaa koondislasega (Ben White, Bukayo Saka ja Aaron Ramsdale) koos Arsenalis, siis on ka nendega vestlustes esile tulnud hea koondisesisene energia.
Uus hingamine tuleb nende ühtsusest ja viimastest tulemustest, milleni on jõutud pärast raskeid 2010.-2016. aasta suurturniiride aastaid. Ilmselt tuleb veel kaugemalegi vaadata. Praegu igatahes on tunda, et Inglismaa koondises on mängijate jaoks selge, kui palju on nende riigis noori, andekaid mängijaid, kes teavad oma kvaliteeti ja tekitavad tugevat konkurentsi. Treenerid on osanud tööle panna potentsiaali, mis neid kaugele viiks. Inglismaa koondisel on olemas absoluutselt kõik eeldused, et lõpuks MM-i karikas koju tuua.
Peapõrutus ja ohtrad lisaminutid
Võidumängus Iraani vastu näitas Inglismaa, kuidas nende mänguplaan sujus justkui kellavärk. Inglismaa tugevus on kindlasti nende ründemäng. Loodan, et nad suudavad sarnaselt möödunud EM-le mängida enesekindlalt ja väravale suunatult. Oluline, et nad jätkaksid oma mänguplaaniga, mida nad tavapäraselt ei kujunda vastaselt lähtuvalt. Mängivad üleval palliga, ründekolmik ja keskpoolikud on loovad ja noored. Loodetavasti suudavad nad ka tugevamate riikide vastu mängida nii nagu täna Iraaniga.
Iraan mängis 5-3-2 formatsiooniga ja mõistagi kaitsest lähtuvalt. Vahepeal olid nad madalale surutud, mis oli Inglismaa kui favoriidi vastu paratamatu. Esimesed 25. minutit suutis Iraan oma kaitsemängu kontrollida. Inglismaa alles sai ennast võistkondlikult käima. Kui 35. minutil sündis Bellinghami tabamusest esimene värav, võttis see selgelt Inglismaal pinged maha ja nad hakkasid lustima täieliku eneseindlusega.
Tänase kohtumise üks meeldejäävaid olukordi oli juba 19. minutil toimunud kokkupõrge Iraani väravavahi Beiranvandi ja mängija vahel. Iraani väravavaht sai väga olulise puute Harry Kane’i tsenderdusele. Palli trajektoor muutus sedavõrd, et ei kukkunud täpselt Raheem Sterlingu pea peale, kes oleks selle muidu tühja väravasse löönud. Tõrjesse jooksnud Beiranvandi kokkupõrge oma mängijaga nägi valus välja ja tõi kaasa ilmselt peapõrutuse. Protokoll peapõrutusest väljumiseks on küllaltki range ja võib tähendada, et Iraani väravavaht ei tohi ligi kaks nädalat midagi teha ja peab puhkama.
Iga jalgpalluri ja pealtvaataja jaoks oli ilmselt üllatav peakohtuniku otsus lisada Inglismaa 6:1 eduseisus teisele poolajale kümme minutit. Võib ainult aimata, et kohtunikebrigaad soovis teenida range protokolli järgmisega plusspunkte. Kokkuvõttes tundus kogu see olukord kummaline.
Lootus MM-i melu tekkimisele
Kuigi võib tunduda loogiline, et toetan sel MM-il Inglismaad, siis tegelikult pole mul kindlat lemmikut enda jaoks veel välja valitud. Kavatsen nautida kõiki kvaliteetseid riike ja võistkondi, kes finaalturniirile pääsenud - Brasiilia, Argentina ja Euroopa suuremad riigid.
Varasemalt ei ole MM-id pettumust valmistanud, sest toovad alati kaasa ägedaid mänge ja meeldejäävaid seiku. Seekordne finaalturniir toimub ebatavalisel ajal ja see omakorda pole lasknud MM-i tundel tekkida. Tänasel mängul paistis staadion vahepeal vaikne nagu raamatukogu. Kui Inglismaa fänne võib muidu nimetada laulurahvaks, siis täna seda tunda ei olnud. Loodan, et tänane oli juhus ja vaikus enam ei kordu. Oleme kõik lugenud ja kuulnud murekohtadest, mida tänavuse MM-iga seostatakse. Loodan, et see ei lõhu lõplikult melu, mis iga finaalturniiriga kaasas peaks käima.
