KOMMENTAAR | Anne Rei: MM-i avatseremoonia köitis publikut rohkem kui mäng ise

On hea meel, et erinevaid emotsioone üles keerutanud turniir on lõpuks alanud ja loodetavasti saame alates tänasest rääkida ainult jalgpallist, jättes kõrvale need teemad, mis ka viimastel päevadel ja tänagi on üles kerkinud.

Katari ise on MMiks väga hästi valmis. Need staadionid, mis on püstitatud, on muljetavaldavad. Avamängu võõrustanud staadiongi oli klimaatilistele tingimustele kohaselt sisuliselt hoone hoone sees. Euroopas sellist asja naljalt ei kohta, et mängu eel ümber staadioni inimesi ei näe ning algul tundus see suisa arusaamatu, aga tuli välja, et inimesed, kes mängule saabusid, läksid kohe õhukonditsioneeriga siseruumidesse. Just seetõttu ongi need staadionid välismõõtmetelt nii suured – areeni ennast ümbritseb justkui teine hoone, kus toimub kogu mängueelne sagin.

Doha linnas olles jääb natuke mulje, nagu oleks sattunud suurde olümpiakülla – mõnest kohast võib korraga näha kaht staadionit korraga. Linnas on suured kõrghooned erinevate mängijate piltide ja riikide lippudega kaunistatud. Näha on, et pingutatakse kõvasti ja korraldusega tahetakse õnnestuda. Inimesed on küll väga sõbralikud, samas on tunda, et jalgpalliteadlikkust neis palju pole. Küsisime täna näiteks fännipoes, kus müüdi staadionite makette – kui küsisime, millisel staadionil toimub avamäng, siis polnud ühelgi müüjal kolmest õrna aimugi.

Staadion oli juba avatseremoonia alguseks suhteliselt täis ning selleks tribüünile saabudes tekkis tunne, nagu oleks suures kontserdisaalis – katus oli selle ajaks staadionile peale tõmmatud ja kogu väljak suureks lavaks ehitatud. Avatseremooniale elas publik üliemotsionaalselt kaasa.

Kui varem kardeti, et mängu ajal võib siinses kliimas olla liiga palav, siis tegelikult oli tunda isegi vastupidist efekti: need jahutussüsteemid, mis staadionile külma õhku puhuvad, olid nii tugevad, et ka tribüünil oli isegi pigem külm olla, sest igalt poolt puhus külma õhku peale. Ecuadori abitreener oli ju pingil isegi jope ja pika dressiga!

Mäng ise – oli selge, et Ecuador oli selleks paremini valmis ja tasemelt hoopis teine võistkond. Isiklikult arvan Katari eelmisi tulemusi vaadates, et nad ei suutnud kogu selle pingega kõige paremini toime tulla ja andsid pisut tasemes tagasi. Ecuador valitses rahulikult mängu ja lõi oma meisterlikud väravad ära, Kataril olid üksikud võimalused. Ecuador oli väga jõuline ja atleetlik võistkond ning avamängust on nende puhul raske järeldusi teha, aga kindlasti on neist Hollandile ja Senegalile vastast.

MMi avamängu kohta oli tribüünil suhteliselt vaikne. Ecuadori fänne oli küll vähe, aga nad tegid kõvemat häält kui Katari publik kokku. Tribüünidel oli palju traditsioonilises riietuses kohalikke ja Katari jalgpallisärkides inimesi publiku seas väga näha ei olnud. Väike fännisektor neil oli, aga see tekkis korraga umbes pool tundi enne mängu, kusjuures avatseremoonia ajal oli see täiesti tühi. Neil oli üks eeslaulja, kelle kõiki liigutusi väga kätteõpitult järgi tehti, mis tekitas küsimusi, kas tegu oli tõesti päris jalgpallifännidega või millegi muuga. Aga müts maha – kuskilt tuleb ju alustada, kui tahta oma pealtvaatajaskonda õpetada. Ja meeskond platsil vajas ju samuti toetust – ma ei pane seda sugugi pahaks.

Kuskil 60.-65. minutist hakkasid aga inimesed juba ära minema ja 80. minutiks oli vaat et pool publikust rahulikult minema jalutanud. Kui vaadata seda, kuidas rahvas avatseremoonial staaridele kaasa elas, siis tundus, et sellise asjaga on nad rohkem harjunud.

Aga nagu Morgan Freeman ütles: jalgpall ühendab rahvaid ja ehitab nende vahel sildu. Loodame, et see nii on!