Keila meeskond on Paf Eesti-Läti liigas mänginud pea kaks kuud ning selle aja sisse on jäänud kaks kahenädalast mängupausi. Mõlemal korral on sümptomid samad – pärast pausi peetavas esimeses mängus ei saa meeskond ennast kuidagi käima. Abi polnud ka sellest, et seekord kasutasime pausi täitmiseks teistsuguseid võtteid.

Olen alati olnud tugevate treeningute ja treeninglaagrite usku. Juba siis, kui poisid kellega maast-madalast tegelesin olid veel lapsed, tundus mulle veider, korraldada keset suve suvalisel ajal seitse-kaheksa päeva kestev laager ja seejärel suvise jõude oleku perioodiga edasi minna. Mis on sellise asja mõte?