ARVUSTUS. „Lõvide vennaskond“. Mugava maailma meeldetuletus ropu töö tähtsusest ja higivalamise tasust

Tänavune sügis on Eesti spordifilmide põllul andnud viljaka saagi. Esmalt linastus pinges hoidev ja draamat täis mängufilm „Kalev“, nüüd dokumentaalfilm „Lõvide vennaskond“, mis rõhub hoopis teistele emotsioonidele.

Kuigi mängu- ja dokumentaalfilmi võrdlus võib tunduda lausa banaalne, on üpris vältimatu, et vaataja peas tekivad mingid paralleelid. Esiteks kuna mõlemad puudutavad sarnast ajastut ja temaatikat: eestlust nõukogude aja lõpus. Teiseks küttis „Kalev“ korvpallifilmina spordipubliku üles ja tekitas teatava ootushorisondi. Ja kolmandaks on jalgpalli positsioon tänapäeva spordis sedavõrd suur, et latt kipub olema kõrgel.

Lõvide loo dokumentaali vormis rääkimise muudab keeruliseks ajaline distants. Filmitegijad sõltusid arhiivimaterjalidest, mis kitsendas märgatavalt kunstilisi võimalusi. See seadis režissöörid Kaur Koka ja Mikk Jürjensi üpris suure ülesande ette, kuidas vaatajat korraga nii haarata kui ka informeerida.